Eluohtlikku viirust levitada võiv "superpuuk" on meile võrdlemisi lähedale jõudnud

Oleme harjunud sellega, et puugid ootavad oma ohvrite möödumist või nende varitsuspaiga läheduses peatumist, et siis paljastatud nahapinnale kolida. Kuid mitte kõik puugiliigid pole sama passiivsed.

Hollandis on täheldatud hiiglasliku puugiliigi Hyalomma marginatum esindajaid, kes on levinumast võsapuugist (ld Ixodes ricinus) kaks korda suuremad. Mis veelgi hullem — nood puugid ei sitsi vagusi paigal. Kui nad tahavad kedagi hammustada, hakkavad nad teda taga ajama!

Võõrliiki on alates tänavu juulist märgatud kahel korral, ühel korral Drenthe provintsis ja ühel korral Achterhoeki regioonis.

Võõrpuugid on poole sentimeetri pikkused, kuid peremeeslooma verest end täis imenud putukate pikkus võib ulatuda 1,8 sentimeetrini.

Puugid peidavad end teadupärast võsasel maastikul. Potentsiaalset saaklooma märgates jooksevad nad selle poole. H. marginatum suudab tuvastada ohvri kümne meetri kauguselt ja jälitada teda kuni kümme minutit.

Võõrpuugiliigi traditsiooniline looduslik levila on Põhja-Aafrikas ja Aasias ning mõnel pool Lõuna- ja Ida-Euroopas. Kuidas sattusid nood elukad aga Hollandisse? Uurijad oletavad, et puugid on sinna kolinud rändlindude seljas reisides. Ja ehkki neid ei ole täheldatud massiliselt, on muretsemiseks siiski põhjust.

Nimelt levitab H. marginatum Krimmi-Kongo hemorraagilise palaviku ehk CCHF-viirust, mille soovimatute sümptomite seas on näiteks kontrollimatu verejooks. Analüüside võtmiseks kogutud puukidel pole seda haigust õnneks tuvastatud, küll aga osutus üks neist tähnilist tüüfust põhjustava bakteri Rickettsia aeschlimannii kandjaks.

Seni pole „superpuuki“ Eestis täheldatud, kuid meil levinud laane- ja võsapuugidki on jätkuvalt ohtlikud. Looduses liikudes on alati hea mõte kontrollida, ega teie kehal pole puuke, ning eemaldada need ohutult, kui mõne leiate.