Eriti andsid rekordi purustamisesse oma panuse kõrged temperatuurid Euroopas, Lõuna-Ameerikas ja Siberis. Euroopat tabasid juulis kaks kuumalainet, mis Eestit küll väga ei mõjutanud, kuid andsid kõvasti tunda Lääne- ja Kesk-Euroopas, kus püstitati ka mitmeid kuumarekordeid.

Võrreldes eelmise rekordkuuma kuu, 2016. aasta juuliga, oli keskmine temperatuur kõrgem aga vaid 0,04 kraadi võrra. Toona mõjutas temperatuuri keskmist tähelepanuväärselt aga ka eriti tugev El Niño ehk Vaikse ookeani idaosa pealmise kihi soojenemine, mis tõi kaasa üleilmselt oluliselt soojema ilma.

Copernicuse teadlaste sõnul on soojenemistrendi näha iga selle aasta kuu puhul. Iga 2019. aasta kuu keskmine tmeperatuur paigutub varasemate aastatega võrreldes vähemalt nelja kõige kuumema hulka. Teadlaste sõnul ei muutu selline trend suure tõenäosusega enne, kui inimkond võtab midagi ette kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamiseks.

Kuumenemistrendi kinnitavad ka Ameerika Ühendriikide ookeani ja atmosfääri jälgimise ameti (NOAA) andmed, mille kohaselt on kümnest ajaloo kõige kuumemast juulist üheksa aset leidnud 21. sajandil. Ainus 20. sajandisse paigutunud rekordkuum juulikuu leidis samuti aset sisuliselt sajandivahetusel ehk 1998. aastal.

Copernicuse projekt kasutab info kogumiseks satelliidiandmeid ja maapealsetest mõõtmisjaamadest pärinevat infot. Projekt hõlmab praeguseks 40 aasta jooksul kogutud andmeid.