Miks on Eesti teed nii kõverad?

Eesti teedevõrk on tekkinud väga ammu ning see on arenenud koos inimasustuse kujunemisega. Teedevõrgu teke ja kujunemine oleneb paikkonna kliimast, maapinna geoloogiast ja ehitusmaterjalidest. Eesti teedevõrku võib lugeda mitme naabermaaga võrreldes üsna tihedaks. Tiheda teedevõrgu üks põhjuseid on suhteliselt hõre inimasustus.

Uurides varaseid kirjalikke teateid meie ajaloost, on järeldatud, et peateede põhisuunad on tänaseni püsinud samades koridorides. Suuremad muutused toimusid alles 20. sajandi teisel poolel seoses autoteede ehitamise ja maaparandustöödega. Kuni 20. sajandini eksisteeris kaks teedevõrku: suvised ja talvised teed. Teede kujunemist mõjutas see, et Eestis on palju soiseid ja liigniiskeid alasid.

Metsloomad liikusid instinktiivselt looduslikest takistustest mööda ja nende järel liikuvad kütid kujundasid radu, millest said ajapikku teed. Talvel külmusid märgalad ja veekogud kinni, mis võimaldas rajada otsesuundi – taliteid. Seal, kus oli vältimatu vajadus luua kahe soisel alal asuva punkti vahel otseühendus, tuli seda teha inimtööjõuga. Rajati nn soosillad, mis tähendab, et soised alad täideti või sillutati, peamiselt puitmaterjaliga. Kuni 20. sajandi kesk­paigani ja osalt hiljemgi tehti kõik olulisemad teetööd inimeste ja veoloomade jõul.

Teetööde kohustusi puudutavaid käskkirju on Eestis välja antud 17. sajandist alates. Esimestena tegid seda Rootsi kuningavõimu esindanud kubernerid, kes panid teetööde kohustuse kohalikele maaomanikele ehk mõisnikele. Nood omakorda rakendasid töödeks oma talupoegadest alamaid. Kohustuse täitmist kontrolliti, ja kui seda ei tehtud, määrati vajaduse korral ka trahve. Pärast pärisorjuse kaotamist 19. sajandil pidid kogukonnad ise taluomanike vahel teekohustuse täitmise paika panema.

Teetöödel osalemine oli tüütu kohustus, mida tehti oma aja ja töö arvelt. Üldjuhul kujutas see endast hädapärast kruusavedu ja roobaste silumist. Sellisel põhimõttel teetööd võisid sobida hobusõidukitele, kuid autode kasutuselevõtt 20. sajandi algul tekitas vajaduse hoopis teist tüüpi teede järele. Käänulised ja kitsad, teede lagunemise ajal porised ja läbimatud teed, mis põua korral tolmasid, ei olnud autoajastule sobivad.

Teede kohandamine autoliikluse jaoks sobivaks nõudis palju raha ja tööjõudu. Ka töövõtted vajasid mehhaniseerimist. Rohkem kui 100 aasta eest, 26. novembril 1918, asutati noorukeses Eesti Vabariigis teede­ministeeriumi alluvuses Sisemiste Veeteede ja Maanteede Valitsus. See likvideeriti juba 1923. aastal ja seejärel toimusid maanteede haldussüsteemis struktuurimuudatused ja otsingud.

Maanteid hallati sealtpeale maakondlikul alusel kohalike teedeosakondade kaudu. Esimene oluline nihe teede seisukorra muutmiseks sai alguse 1928. aastal riigi­kogus vastuvõetud maanteede seadusega. Eesmärgiks seati järkjärguline naturaal­kohustuse (maarahva kohustus osaleda teetöödel) kaotamine. Selleks tuli rajada uus teetööde organisatsioon, õpetada välja vajalik kaader (teemeistrid) ja soetada teetööde masinad. Peateede ehk olulisemate linnade vaheliste I klassi teede hooldamine võeti riigi rahastamisele, ülejäänud teedel jätkus see vanas töökohustuse vormis. Valdavaks teetüübiks (üle 90%) olid kruusateed, mis tuli viia kindlasse ning aasta ringi läbitavasse seisukorda, alles seejärel sai hakata rajama püsivamaid ja tolmuvabasid kattetüüpe.

Loe lähemalt kodumaa teedevõrgu ajaloost augusti Imelisest Teadusest.