Teadlane: vetikaid Võrtsjärves ei tasu karta
Viimasel ajal on inimesed tundnud muret Võrtsjärve seisundi pärast, mistõttu ei ole julgust järves ujuda. Kuigi hetkel ei kutsu ka ilm seda tegema, valgustavad maaülikooli teadur Lea Tuvikene, juhtivteadur Peeter Nõges ja professor Tiina Nõges, mida satelliitfotod Peipsi järvest ja Võrtsjärvest tegelikult näitavad.
Facebooki grupis "Ohtlikud ilmanähtused Eestis" postitati informatsioon, et satelliitfotod Peipsi järvest ja Võrtsjärvest näitavad, et neis on sinivetikad
Maaülikooli teadlased pidasid vajalikuks seda postitust kommenteerida, sest satelliitpildid võivad olla petlikud ega sisalda kogu informatsiooni.
Levinud on arvamus, et sinivetikate esinemine järvedes on erakordne ning alati halb nähtus. Tegelikult sisaldub neid teiste vetikate hulgas praktiliselt kõigis järvedes ja alati. Suve teises pooles võivad need sageli teiste vetikate üle domineerida, enamik neist ei ole aga toksilised. Nii on ka Võrtsjärves küll palju sinivetikaid, kuid enamik neist ei põhjusta õitsenguid ega ole mürgised.
Viimase 40 aasta jooksul pole Võrtsjärves klassikalist sinivetikaõitsengut olnud. Kuigi satelliidi ülesvõttelt võib jääda hirmutav mulje, on suure pinnaga ja madala Võrtsjärve vesi alati sogane põhjasetetest ülessegatud heeliumi tõttu. Seda eriti vihmavaesel suvel, kui järve veetase keskmisest rohkem alaneb. Lisaks on juulis-augustis enamasti ka vetikate kõrgaeg.
22. juulil Võrtsjärve seirel võetud planktoniproovi analüüs näitas, et vetikate hulk ei ole tavapärasest suvisest hulgast suurem ning sinivetikad moodustavad, üsna tavapäraselt suviste proovide puhul, ca 80% kõigist vetikatest. Kõige arvukamad on toksiine mittetoovad sinivetika liigid Limnothrix redekei ja Limnothrix planktonica, kes on Võrtsjärve sogases vees saavutanud teiste vetikate ees praktiliselt ületamatu konkurentsieelise just oma suure varjutaluvuse ja võimega veesambas üles-alla liikudes paremaid valgustingimusi otsida.
Seega, kuigi Võrtsjärve vesi näib hirmus „paks“ ja roheline, ei ole suplejatel põhjust ohtu karta. Seevastu Peipsis, kus sinivetikaid näib küll vähem, tuleb ettevaatlik olla, sest mitmed sealsed liigid (näiteks palja silmaga nähtav Gloeotrichia echinulata) põhjustavad juulis-augustis püsivalt palavate ilmadega õitsenguid ning on mürgised.
Seejuures, nagu ka sateliitpildilt näha, ei ole vetikate biomassi jaotus järves ühtlane ning sõltub paljuski veetemperatuurist, tuule tugevusest ja suunast. Nii on vetikate kontsentratsioon suur sageli just ranna-aladel.
