Kuidas ma kodumetsa pildistama sõitsin, ära eksisin, koju sain ja kõigest õppisin

Seene-ja marjaaeg on käes, paljud linlasedki pakivad korvid kaasa ja sõidavad metsaande korjama. Juhtub ka, et ühel hetkel ollakse justkui kultusfilmi “Seenelkäik” võtteplatsil: auto on kadunud! Paanika pole aga eksimisel hea kaaslane. Ylle Tampere kirjutab, kuidas ta klišeelikult kodumetsa ära eksis, sealt välja sai ja edaspidi targem püüab olla.

Paar aastat tagasi juhtus minuga täiesti arusaamatu lugu: eksisin oma kodumetsa ära! Läksime kahekesi esimeste külmadega kahutanud ja jäätanud raba avastama, mul nagu ikka kaasas kaamera ja päris korralikke pilte tegev telefon.

Sumpasime mööda tuttavaid metsaradu ja otsustasime rabaservalt veidi kaugemale kahlata, et lähemalt üht põnevat taimekooslust uudistada: härmas lodumets pakub imelisi vaateid. Pikka matka ei planeerinudki, kaks last jäid koju rahulikult mängima.

Piisab kümnest sammust vales suunas

Tagasi pöörates jälgisime enda arvates tuldud rada, aga ju astusime laugastest mööda põigates kõrvale ning oligi käes: ühel hetkel saime aru, et oleme ei-tea-kus.

Ükski enne silmatud maamärk tuttav ei tundunud ja kuigi kuskil siinsamas metsaserval seisis auto, me selle asukohta enam välja mõelda ei suutnud.

Nagu tellitult ei olnud sealkandis korralikku telefonilevi ning Google Maps näitas tühja kaarti. Mu kaaslane oli enesekindel ja teatas, et tuleb minna “sinna”.

“Sinna” tähendas läbi paraja räsu otsetee tegemist ja vahepeal kummargil langenud puude alt läbi ronimist. Ees paistis valgus: see on ju sama lagendik, kus me juba olnud olime!

Ei olnud seesama lagendik, hoopis laukasoo oli. Ja mina vajusin ühte laukasse puusadeni sisse. Läbi jää. Jalg verine, saabas läinud, ise läbimärg. Ei ole tore olla “siin”.

Sattusin paanikasse. Ka kaaslane oli silmnähtavalt ehmunud: väljas miinus null, vett kaasas ei ole, asukohta ei tea… Äkki läheks sinna? Või tänna?

Esimene kõne läheb ikka…emale

Nais-autojuhtidelt on uuritud, kellele nad helistavad, kui autoga teele jäävad. Üle ilma vastus ikka ühesugune: kas mehele või (mees)sõbrale.

Kellele aga helistab naine, kes on (koos mehega) metsa ära eksinud? Mul oli telfal veel õige natuke akut alles. Otsus tuli hoolikalt langetada.

Helistasin… naabermajas elavale emale. Emale jah! Palusin tal lastel silm peal hoida ja süüa anda: “Meil läheb kauem, eksisime natuke ära.” Ema rahustas, soovitas igal juhul 112 helistada; no igaks juhuks, et anda teada, asi on veidi hapu.

Mu vanaema ilmselt oleks irooniliselt lisanud: “Loll suudab veekaussi ka uppuda ja kolme puu vahele ära eksida.” Elu tõestas, et nii see on. Uppumissurm tundus loigus lebades kah täitsa lähedal…

Täna positsioneerimise muret enam ei oleks

Valisingi Häirekeskuse numbri. Sealgi rahustati mind maha: jalg küljest ei ole, soojad riided on seljas, peate vastu. Kui janu, võtke rabavett või sulatage jääd. Määrame asukoha.

No ei määranud nad niiväga midagi, mul ju iPhone: paar aastat tagasi tähendas selle täpne positsioneerimine masti täpsusega väljapeilimist. Täna seda muret enam ei ole, eksi kuhu tahad, paarikümne sekundiga on su asukoht teada.

Loe sellest, mis edasi sai ja metsa mitteeksimise nippidest SIIT