Känd, mis kõige kiuste elab edasi

Uus-Meremaa metsas on üks känd, mis on elus, kuigi kõigi eelduste kohaselt ei peaks ta seda mitte olema. Kas könt hoiab ennast elus naabruses kasvavate puude juurte kaudu või siis hoiavad hoopis teised puud teda elus? Igatahes vahetab see könt puudega vett ning toitaineid laiaulatusliku juurtesüsteemi kaudu.

Portaal Phys.org vahendas 25. juulil ajakirjas iScience avaldatud uuringu tulemusi, milles kirjeldatakse olukorda, kus ümbritsevad puud hoiavad kändu elus ilmselt selleks, et juurestik suurem oleks.

Teadlaste avastus muudab arusaama puudest. Kui seni on puudest mõeldud kui individuaalsetest organismidest metsas, siis selle avastuse valguses võib metsade ökosüsteemi vaadata ka kui "superorganismi."

Martin Bader ja Sebastian Leuzinger komistasid metsas kauripuu kännu otsa, et mitte öelda kauripuu otsa. Puuga justkui tegemist ei ole, sest puudus lehestik ning samal ajal ei olnud see ka känd, sest puujäänuk oli veel elus.

Mehed otsustasid asja edasi uurida ning uurisid selleks vee liikumist nii köndis kui ka ümbritsevates, sama liiki puudes. Nad avastasid, et vee liikumine kännus oli tugevas negatiivses korrellatsioonis vee liikumisega teistes puudes.

Need mõõtmistulemused viitavad sellele, et puuköndi juured ja ümbritsevate sama liiki puude juured on kokku poogitud. Juured kasvavad kokku, kui puu saab aru, et lähedalolev juur, kuigi geneetiliselt erinev, on piisavalt sarnane, et eluks vajalikke vahendeid vahetada.

"Nähtu on erinev sellest, kuidas puud tavaliselt toimivad. Vee liikumist puudes mõjutab atmosfäär lehestiku kaudu, aga siinse näite puhul peab känd jälgima, mida ülejäänud puud teevad, sest tal endal puuduvad vett välja andvad lehed," ütles Leuzinger.

Juurte kokku kasvamine elusatel sama liiki puudel on üsna tavaline nähtus, aga küsimus on selles, miks elus ja terve kauripuu hoiab tema kõrval olevat kändu elus.

Kännu jaoks on sellest sümbioosist saadav kasu ilmselge - ilma "hooldava" puuta oleks ta surnud, sest puudub lehestik. Aga miks hoiavad rohelised puud oma "vanaisa" metsa aluskihis elus, kui näiliselt ei paku see neile midagi vastu?

Üks seletus on see, et juured kasvasid kokku ajal, kui mõlemad puud olid veel elus. Kokku kasvanud juured moodustavad suurema juurestiku, mille kaudu kõik kokku kasvanud juurestiku otsas olevad puud saavad kätte rohkem vett ja toitaineid. Lisaks tagab laiem juurestik puudele stabiilsuse ja hoiab neid kõvemini maas kinni - kasusid on mitmeid.

Kui üks puudest lehestiku kaotab, ei pruugi teised seda märgata ja nii saabki "pensionär" teiste ümbritsevate puude najal kännuna edasi elada, kuna vee ja toitainete vahendus käib ka läbi tema juurte. Selles asjaolus peitubki teadlaste arvates põhjus, miks peaks ehk metsa edaspidi ühe superorganismina käsitlema.

Näiteks kuival ajal võib mõnede puude asukohas olla rohkem vett ja teistel vähem. Kui puud on omavahel juurte kaudu ühendatud, saavad nad vett edasi kanda mööda juuri ja niimoodi ellujäämise võimalust kasvatada.

Praegu pole veel täpselt teada, kuidas see kõik toimib, aga kindlasti on see edasise uurimise koht. Igal juhul aga muudab see avastus seda, kuidas näha puude ellujäämist ning metsade ökoloogiat.