Aprilli lõpus kirjutas AMTELi esindaja, et Eesti on Euroopa Autoturu prügikast. Kuigi artikli autoriga vaielda ei taha, tunnen et liidu esindaja teeb selle üldistusega paljudele kasutatud autode müüjatele liiga, sest mitte kõik ei ole „prükkarid“.

Näiteks Carring, mis samuti tegeleb Euroopast kasutatud autode toomisega, kulutab hulga ressursse, et leida korralik auto (mis rahuldab nii ostjat, müüjat, riiki kui ka liitu) ning see protsess võib mõnikord kesta kuid.

Teengi siinkohal ühe konkreetse sõiduki näitel samm-sammult kogu otsimis- ja ostuprotsessi läbi. Valisin loo kangelaseks 2017. aasta Opel Astra, mis sai toodud Saksamaalt ning mille müüki vahendas oksjoniportaal.

Auto ostmine Euroopast

Konkreetset auto oksjonipakkumise pidi koguni kolm korda võitma, sest esimesel kahel korral polnud müüja minu pakutava hinnaga rahul.

Kuna auto on suhteliselt värske, selle varustus üle keskmise ning ka hooldus oli kohaliku diileri juures umbes 200 km tagasi ära tehtud, siis polnud põhjust jonni jätta ning saavutasime lõpuks tulemuse, mis osapooli ka rahuldas.

Lisaks ostjale ja müüjale osaleb protsessis ka vahendaja, kes soovib ka saada oma tasu töö eest. Auto eest sai tasutud müüjale 25. aprillil ning auto jõudis Eestisse 18. mail läbi Autolinki, kes on Carringi transpordiga rohkem kui 6 aastat aidanud.

Auto müügiks ettevalmistamine

Kuigi müüja raport auto tehnilise seisukorra kohta ühtegi probleemi ei näidanud ning ka Opeli süsteemist ajaloo kontroll defektidest ei rääkinud, tuleb siiski olla valmis üllatusteks, sest joon loomuliku kulumise ning katki olemise vahel on mõnigi kord ähmane.

Lugu jätkub SIIN