23. juuli hilisõhtul teatas Planetary Society Twitteris, et nad on edukalt võtnud kasutusele suure purje kosmoses ning purjetavad päikesevalguse jõul.
Planetary Society on maailma suurim kosmosevaldkonna mittetulundusühing ning LightSail 2 on nende kolmas kosmoselaev LighSail programmis. Masin saadeti orbiidile 25. juunil ja on sellest alates olnud orbiidil tegemas ettevalmistusi purjede avamiseks. Ühtlasi on masin saatnud Maale tagasi ilusaid pilte.
Purje heiskamine on kaheosaline käsitsi juhitav protseduur, mida juhib maapealne meeskond. Kõigepealt vinnastatakse puri ja siis saadetakse käsklus puri avada, heisata, vallandada või kuidas seda kõige parem oleks nimetada polegi päris selge.
Kui protseduur õnnestub, hakkab telemeetria edastama mootorite näitude kasvu. Just see juhtuski ning huvilistel oli võimalik sellest kõigest sotsiaalmeedia kaudu osa saada.
LightSail2 puri on tegelikult nelja väiksema kolmnurkse purje süsteem, mis kokku moodustavad ühe suure nelinurkse 32 m2 pindalaga purje.
Päikesepurje tehnoloogia on vähemalt teoorias suhteliselt lihtne. See puri kasutab ära Päikeselt tulevate footonite kineetilise energia. Põhimõtteliselt toimub sama protsess nagu vees seilavad purjekad tuule energiat kasutavad. Valgusepuri ei püüa footoneid kinni vaid need põrkavad selle peegeldavalt pinnalt ning tõukavad purje edasi.
Kosmose vaakumis see kõik toimib. Kuna seal ei ole kosmosemasina liikumisele takistust, saab võimalikuks see, et pisikesed footonid kiirendavad purje pinnalt põrkudes lennumasinat. Ja seda kõike ilma kütust või muud tõukesüsteemi kaasas kandmata.
Kui puri on suunatud otse päikesele, liigub ka masin päikesest eemale, kuid purjede nurga muutmisega saab masinat juhtida ning reisida nii läbi päikesesüsteemi ja vajadusel kaugemalegi veel, sest kuniks on päike või täht, on ka "kütus" olemas.
Ühtlasi kasvab heisatud purjedega masina kiirus järjepidevalt. Kiirus kasvab nii kaua, kuni footonid purjelt põrkavad. Päikesepurjega kosmosesõiduk võib saavutada kiirusi, milleni rakettmootorid ei küündi. Kuid on ilmselge, et selle purjega ei ole lennumasinal võimalik omal jõul Maa gravitatsiooniväljast lahkuda.
Samuti ei saa kiirus samal määral kasvada lõpmatuseni - mida kaugemale jääb päike, seda vähem footoneid seda tabab ning kuigi masin kosmose tühjuses nii ei aeglustu, jääb kiirendus nõrgemaks.
Eelnimetatud põhjustel on päikesepurje peamine eesmärk kasutus kaugetel kosmoselendudel, kus lihtsa, aga efektiivse tõukesüsteem saab särada. Välja on käidud ka see idee, et laseritega saaks päikesepurje "tulistada," et kiirendus veelgi vägevam oleks.
Praegu räägitakse päikesepurjedega kosmoselennukite saatmisest meie lähimale tähenaabri Alpha Centauri juurde. Selmet ainult päikese energiast hoogu saada, tõugataks seda edasi ka rivi laseritega.
Nii võib lennukiirus lõpuks kasvada kuni umbes 20 protsendini valguse kiirusest ehk umbes 60 000 kilomeetrini sekundis.
