Lapsed ilma seksita: võimalik, et lähitulevikus saab seksist lihtsalt lõbustus
Henry T. Greely on Stanfordi ülikooli õigus- ja bioteaduste keskuse ning neuro- ja ühiskonnateaduste programmi juhataja, kelle prognooside kohaselt tähendavad arengud tehnoloogia valdkonnas seda, et ühel päeval kaob vajadus soojätkamisele orienteeritud seksuaalkäitumise järele.
"Minu kõige tugevam prognoos on, et tulevikus inimesed küll tegelevad sugueluga, aga mitte enam nii sageli laste saamise eesmärgil," rääkis raamatu "The End of Sex and the Future of Human Reproduction" ("Suguelu lõpp ja inimese soojätkamise tulevik") autor BBC-le. "Suurem osa maailma inimestest, kellel on juurdepääs kvaliteetsetele tervishoiuteenustele, eelistab 20 kuni 40 aasta pärast eostada järeltulijad laboritingimustes."
Nelja aastakümne jooksul pärast esimese "katseklaasilapse" ilmaletulekut on rohkem kui kaheksa miljonit inimest eostatud ja sündinud tänu munaraku kehavälisele e in vitro-viljastamisele.
Nüüdisajal peavad mõned kehaväliselt viljastatavate laste vanemad vajalikuks viljastatud embrüote peal enne üska siirdamist läbi viia siirdamiseelne geneetiline diagnoosimine (ingl PGD; preimplantation genetic diagnosis). Selle käigus koguvad arstid embrüotelt rakke, et näha, kas laps võib vanematelt pärida mingisuguseid problemaatilisi geene.
PGD-testimine annab tulevastele lapsevanematele võimaluse kasutada kehaväliseks viljastamiseks ainult mitteprobleemseid embrüoid. Greely usub, et sedamööda, kuidas vastavad protseduurid taskukohasemaks ja kättesaadavamaks muutuvad, eelistavad üha enamad vanemad traditsioonilisele soojätkamisele kehavälist viljastamist koos PGD-testimisega.
"Nagu ikka, kutsub see alguses esile parasjagu palju "kõhutundel" rajanevaid negatiivseid reaktsioone," ennustab Greely, "kuid kui vanemad saavad aru, et PGD-lapsed ei sünnigi "kahe pea ja sabaga", lepib üldsus sellega."
