Kogu saagas põhirolli mänginud pealuu - Cioclovina kolju - leiti 1941. aastal Rumeenias ühest fosforikaevandusest. Kuna kolju oli purunenud, on teadlased sellest ajast saadik vaielnud, kas see on ka kolju omaniku surma põhjus või on see saanud kahjustada hiljem.

Tübingeni Ülikooli teadlased otsustasid sellele diskussioonile lõpu teha ning kasutasid kompuutertomograafi, et kaht koljuluumurdu täpsemalt uurida. Seejärel võtsid nad sünteetilised luuproovid ning tekitasid neile vähemalt 12 tüüpi erinevaid vigastusi, et neid sisseskaneeritud tomograafipildiga võrrelda.

"Meie uurimistulemused näitavad selgelt, et sellised murrud ei oleks saanud tekkida pärast surma või kukkumise tagajärjel," ütles teadlasterühma juhtinud Katerina Harvati. "Küll aga on need väga sarnased külmrelvaga tekitatud kahjule," tõdes teadlane.

Seega on tegemist ilmselt ühe kõige vanema mõrvalooga, mida uuritud on. Teadlased arvavad veel, et mõrvar oli vasakukäeline ning lõi ohvrile kaks korda nuiaga pähe, kuid välistatud ei ole ka kahe käega korraga löömine, näiteks kiviga. "Sellised vigastused lõppesid suure tõenäosusega surmaga," kinnitas Harvati.

Kuna ohvrist on alles vaid kolju, ei ole teadlastel õrna aimugi, miks mõrvar pealuu omanikule vastu pead lajatas. Kuigi paleoliitikumis hakkasid inimesed tegelema kunsti, tehnoloogia arendamise ja kultuurielu edendamisega, olid asjad tsiviliseeritud inimkonnast siiski veel üpris kaugel. "Uuring näitab selgelt, et toona oldi veel valmis ka üksteise tapmiseks," sõnas Tübingeni ülikooli antropoloog.

Cioclovina kolju on üks kõige paremini säilinud paleoliitikumi perioodi dateeritud koljusid. Inimsäilmed nii kaugest ajaloost on haruldased ning enamasti fragmenteeritud. Nagu näha, saab aga ka üksikute säilmete põhjal palju huvitavat teada.