Koopast leitud luu oli niivõrd suur, et esialgu arvas Venemaa teaduste akadeemia paleontoloog Nikita Želenkov, et tegemist on elevantlinnu jäänustega. Luustruktuuri uurides jõuti aga hoopis teisele järeldusele, vahendab Science Alert.
Nimelt leiti, et luu kuulub umbes kolme ja poole meetri kõrgusele suurele linnule. "Hetkel pole meil piisavalt andmeid, et öelda, kas olendid olid suguluses jaanalindude või teiste suurte lindudega, kuid me arvame, et isendid võisid kaaluda umbes 450 kilogrammi," ütles Želenkov. See tähendab, et lind oli umbes poole suurem kui 15. sajandini eksisteerinud tohutu moa ning kaalus umbes kolm korda rohkem kui keskmine jaanalind.
Samas on linde, kelle kõrval värskelt avastatud liik kahvatub. Varemmainitud elevantlinnud elasid umbes tuhat aastat tagasi Madagaskari saarel ning nende kaal võis ulatuda kuni 900 kilogrammini.
Lisaks Pachystruthio dmanisensise nime saanud hiidlinnule leidsid paleontoloogid koopast veel mammutite, mõõkhambuliste tiigrite, hüäänide, hobuste ja väikese hundi jäänused. Esialgsete hinnangute alusel elasid loomad umbes 1,5 kuni 2 miljonit aastat tagasi, mis tähendab, et tohutud linnud jagasid Musta mere äärset piirkonda ka inimestega, kes koguni hiidlinde jahtida võisid.
Miks lind niivõrd suureks kasvas? Teadlased oletavad, et siinkohal on mängus Jarman-Belli printsiip: kui ellujäämine on raske, peavad loomad hakkama saama madala toiteväärtusega toiduga. Kui toit on madala toiteväärtusega ning rohkete kiudainetega, on evolutsiooniliselt parem võimalikult suur keha. Siinkohal tasub mõelda näiteks taimetoidulistele dinosaurustele, kes olid samuti tohutult suurte mõõtmetega.
Teadlastel pole hetkel aimu, miks tohutu lind välja suri ning kas selles võis oma roll olla ka inimestel või meie eellastel. Uurijad loodavad, et nad suudavad veel muistse linnu jäänuseid leida, et selle kohta rohkem teada saada.