VIDEO | BMW Z4 M40i rotster: ideaalne poissmehe auto, mis pöörab päid
Z4 ja esimesed muljed
Esmakohtumine Z4 rotsteriga oli mul tegelikult paar päeva varem, kui Tabasalu poolt koju sõitsin ja silmasin BMW Eesti esinduse ees üht tumedat kabrioletti mis nägi kuri välja.
Kui ma paar päeva hiljem sama maja uksest sisse astusin ja küsisin uue Z4 võtmeid, siis ootas mind seesama kuriloom. Eks tunne oli ärev, ei teadnud esialgu, mida sellest autost oodata.
Kõndisin korra ümber mustas kuues rotsteri ja püüdsin aru saada, millesse ma ennast nüüd mässinud olen, sest varasemalt pole ma ise algusest peale ühtegi proovisõidulugu teinud, alati olen olnud see, kes filmib ja mässab. Nüüd siis sedapidi.
Istusin Z4, vajutasin nuppu ja sain üsna kurja lõrina osaliseks. Võtsingi kiirelt suuna linnast välja, sest tahtsin selle kurilooma olemusest kusagil kurvilise tee peal aru saada. Ja sõbruneda.
Z4 ja see kummaline “zett”
Minu arust on Z olnud pisut kummaline algusest peale. “Z” siis mitte üksnes kui 4 vaid kui BMW Z üldisemalt. Mul on alati olnud nii, et algul ei kõneta Z justkui üldse ja siis ajapikku asi muutub ning lõpuks täitsa meeldib.
Mõni on jõudnud isegi mu TOP 3 listi. Näiteks BMZ Z3 M Coupé, mis on väga omapärase välimusega ja millel on ka täiesti isemoodi hüüdnimi: Clownshoe. Z4 vähemalt esialgu Väikese Muki või tuhvlialuse muljet ei jäta.
Z4 ja 195cm mind
Vaatamata sellele, et Z4 on madal, kaheukseline rotster, on see mugav ja üllatavalt ruumikas. Olen 195 cm pikk ja sellesse autosse mahtusin ma ilusti ära. Ka nupumajanduse kohta pole kosta midagi: kõik on loogiline ja kenasti käe-jala juures.
Nüüd natuke hea poja juttu ka. Kuna mu emale meeldivad samuti BMW-d (võimalik, et on olemas selline asi nagu bemmigeen), ja ta mainis, et vaja oleks käia spets lõngapoes Raasikul, siis mõtlesin, et teen talle uue Z4ga sõidu, sest mine tea, millal jälle saab.
Lisaks viib Raasikule vägev tee: kui teada kohalikke teid, saab korralikult kurvitada, aga ka Narva maantee poolt saab päris korralikke kurve. Arvestades käänulist, küllalt kiirete kurvidega korralikult lipp-lipi peal lapitud asfaltteed, siis võinuks karta, et järgmine käik on otse hambaarsti juurde proteeside järele.
Aga võta näpust, Z4 sõi neid kurve hommikusöögiks. Ema aga ütles, et täpselt nii jäik üks auto olla võikski. Ja kui lisada siia masina kiirendus – seda võiks võrrelda gepardiga, mis saaklooma haistes järgmise käigu sisse lükkab – on see tootja ja konkurentide jaoks päris kindlasti väga hea rotsteri benchmark.
Z4 ja minu töö
Kui vaatan Z4 oma igapäevatöö seisukohalt, siis… siis on see lugu veidi komplitseeritud. Hommikul kui end linnast välja asutasin, parkisin rotsteri kõigepealt oma E46 kõrvale ja kalkuleerisin tükk aega, mis kaamerat võtta ja mida jätta, sest kõik ei mahtunuks pardale.
Muidugi ei tahaks ma ka, et pakiruumis asjad sõidu ajal ringi lendaksid, samal ajal kui ma otsustan korra gaasi anda – kulu võib sel juhul olla suurem kui lõbu, aga ma pean ka homme oma tööga edasi leiba teenima.
Niisiis, kuna kogu stuff ära ei mahtunud, sättisin asja nii, et valisin Tallinna ligidal erinevaid teelõike, kus käisin ja veidi aega sõitmist nautisin ning samal ajal skautisin kohti, kus filmida.
Järgmiseks oli puhas strateegiline mõtlemine ja logistika: mis asju on vaja, et saada linti just see vajalik lõik ja mis järjekorras järgmised šuudid tegema peab.
Alguses rõhusin pildistamisele: võtsin kaasa kaamera ja objektiivid. Fotod tehtud, liikusin E46 juurde tagasi ja pakkisin mittevajalikud asjad sinna, haarata gimbal ja iminapaga RIG ilukaadrite tegemise jaoks.
Lõpuks oli rotster siiski mu asju pakiruumist kõrvalistme ja kõrvalistuja jalaruumini täis ning nõudis üksjagu mõttetööd, kuidas kogu see kola nii ära paigutada, et miski ebavajalik kaadrisse tolgendama ei jääks.
