Mannerguga Leedu pressirallil: Roheline Seep, sa said vägevalt hakkama!
Kuda kirevase päralt õnnestub TCR-klassi ringrajaautoga rallit sõita?! Olgu, katsed on kõik asfaldil, aga enamus neist sisaldavad leedukatele omast (tee)koonuste vahel nikerdamist. Puhastverd „rinkapilli”, liiati veel esiveolise, pöörderaadius on ju …
Ma polnud ainus, kes tänavuse Leedu pressiralli eel nii mõtles. Mõni pakkus, et tolle ainulaadse mõõduvõtu kaheksakordse, seal hulgas mulluse korra võitja Renaldas Gabartase poolt starti toodud steroididest pungil Seat Leon Cupra pargitakse kuhugi niisama ilutsema.
Pilguheit legendaarse Ramūnas Čapkauskase – kes luges Gabartasele kaarti – võistlusautosse kinnitas siiski, et meestel on tõsi taga.
Hüdrokässar. See muudab asja küll. Aga sellegipoolest peavad rajad olema sirgemad kui tavaliselt, juurdlesin.
Etteruttavalt olgu öeldud, et olidki.
Värvikirev võistlusautode palett
Säärane see ajakirjanike ralli on. Unikaalne mitte üksnes selle poolest, et roolikeerajatelt küsitakse pressikaarti. Ka võistlevate autode palett on niisugune, millist mujal ei kohta.
Sedapuhku olid äärmused suurimad, mida ma seitsme osaluskorra jooksul näinud olen. Lisaks ekipaažile Gabartas/Čapkauskas kuulus selle ühte serva ainsate poolakate Jacek Jurecki/Marek Wichteri Lexus RC F.
“Vee-eight, vee-eight,” nagu Jurecki esimese võistluspäeva eelõhtul hotelli parklasse veeredes tutvustas.
Seevastu soomlastel on kombeks tulla vähemalt visuaalselt veel vägagi kobedate vanakestega. Tänavu ei olnud midagi lahedamat kui Antti Kautoneni esimese põlvkonna Fiat Panda, mida ta käänutas nii, et kurvides oli seesmine tagaratas õhus, ülejäänud kolm ratast vaatasid kõik eri suunda ning küljepeegel ähvardas maad puudutada.
Leedukad põlvitasid raja ääres ja kummardasid maha.
Mannerguga rivisse!
No ja siis olime meie, see tähendab mina ja Markus. Ja meie, see tähendab Kullo Toyota Paseo, tuntud ka kui Roheline Seep.
Just-just, me olime rivis mannerguga! Nädal varem oli see Mannergute Mõõduvõtul neli tundi Pärnu ringrada lihvinud. Loomulikult ilma ühegi tõrketa, sest Toyota. Tasuks pikkuselt teine läbitud distants.
Seebi rehvid olid needsamad Toyo TR1, hind umbes 50 eurot tükk, mis olid tänu sellele, et Pärnus sadas terve päev vihma, veel igati kasutuskõlbulikud.
Lühidalt otsisime me vastust küsimusele: kui konkurentsivõimeline saab pressirallil olla 350 euro eest ostetud ning kunagi ammu-ammu 98 hobujõudu välja andnud vanaldane “riisirakett”, mille tagumist vasakut rattakoopaserva asendab Toyota Yaris Verso parema esimese koopa plastist servakate?
Isegi ahvid kukuvad puu otsast
Esimene võistluspäev koosnes valdavalt eelmiselgi aastal samas kohas ja samamoodi sõidetud katsetest. Mäletasin neid suures osas peast ja sain sestap nii palju vajutada kui auto, oskused ja sõiduvorm lubasid.
Samas, Renaldas Gabartas teadis katseid vähemalt sama hästi. Ometi nägin ma oma silmaga, kuidas ta ühel platsil valesti sõitis ja ühe osa rajast sujuvalt “ära jättis”. Sinna tema järjekordne võit kadus, sest ajatrahv on taolisel puhul väga karm.
Toimunut näinud kaasvõistlejate seast kostis ahhetamist. Isegi ahvid kukuvad mõnikord puu otsast alla, võis nentida.
Hea, et me kokku ei põrganud!
Järgmisel, Klaipėda Švyturio Arena parklas toimunud katsel vedas jälle, et me teise Eesti ekipaaži, Accelerista kaasautorite Toomas Vabamäe ja Margus Värtoni piloteeritud uhiuue Toyota Corolla hübriidiga kokku ei põrganud.
Toomas põrutas ühest vahest vastupidises suunas välja napilt enne, kui mina sinna keerata jõudsin. Hetkeks lõi see rivist välja, kuid kuna ka mullu eksiti sellel katsel ühes ja samas kohas palju, jagasin kiiresti ära, milles asi, ja jätkasin meelekindlalt kursil.
Lõunapaus oli võistluse peasponsori Viada ühes tanklas. Jagasin Toomase ja Margusega uudist, et Gabartase võistlus läks samuti kihva.
“Vaata see koht, kus tuli platsi lõpust vasakule keerata ja üle trampliini sõita,” vuristasin õhinaga. “Tema keeras seal ühe vahe võrra enne vasakule ja põrutas otse edasi.”
Mehed kuulasid mind mõtlikult, enne kui Margus pöördus aeglaselt Toomase poole ja küsis: “Kas meie sõitsime üle trampliini?”
Toomas: “Ei sõitnud.”
Margus: “Vaat seda see Leedu tädi seletaski…”
Uskumatult kõrge koht!
Minul ja Markusel läks seevastu hästi. Lausa väga hästi. Esimese päeva lõpus leidsime end oma ehk kõige nõrgema masinaklassi teiselt kohalt.
Ning mis veelgi üllatavam: absoluutarvestuses olime ajakirjanike arvestuses 28 võistluspaari seas koguni kaheksandad.
Teine päev otsustab kõik
Teisele, otsustavale päevale läksime me vastu lootusega oma teist kohta kaitsta. Meie klassi liidrid, nullindate keskpaigast pärit Suzuki Swiftiga sõitnud isa-poega Mindaugas ja Adomas Grinius olid 18 sekundi kaugusel.
Isegi kui lahutasime sealt maha kümmekond sekundit, mis läksid ühel katsel peaaegu valesti sõitmise ja viga korrigeerides masina väljasuretamise nahka, olid nad meist natuke kiiremad.
Pealegi ähvardas tagant ukrainlane Oleg Vasylevskyi palju võimsama Kia ProCeediga. Meie klassis võistles ta üksnes seepärast, et diiselmootoriga autosid nende nappuse tõttu eraldi klassi ei pandud.
Lisaks näeb pressiralli reglement ette, et sellisel puhul ei korrutata mootori töömahtu turbo olemasolul 1,7-ga, nagu tavaliselt. Ent ees ootasid sirgemat sorti katsed …
Kuna teisel päeval starditakse esimese päeva paremusjärjestuse alusel, vahetasime mina ja Markus päev läbi Griniustega infot katseaegadest.
Kui kumbki ekipaaž vigu ei teinud, käis sekund sekundis rebimine. Kord oli Mindaugas kiirem, kord mina. Seaduspära tundus olevat, et Mindaugas oli natuke parem tehnilisematel katsetel, mina suurema keskmise kiirusega katsetel.
Oleg tegi päeva keskel vea, mis maksis talle tema enda hinnangul umbes 20 sekundit. Seetõttu sain keskenduda Griniustele.
Eksimusteta ei pääsenud kumbki, võistluse lõpuks jäi vahe täpselt viis sekundit. Klassi võitjaks tuli … Mindaugas. Aga sellest polnud midagi. Ta oli selle ära teeninud.
Üldarvestuse üheksas on hea tulemus!
Üldarvestuses langesime kaheksandalt kohalt üheksandaks. Meist läks mööda Lexus RC F, mis pärast viimast, Liepāja linnas toimunud katset publiku lõbuks stiilse 360-kraadise „kannaka” tegi.
Paseo tõi meid sama kindlalt Eestisse tagasi kui oli meid sealt ära viinud. Jah, töökindel auto on hea auto.
Pilte ja videoid vaata SIIT
