Çatalhöyük: kaasaegsete linnalike probleemidega kogukond tekkis juba 9000 aastat tagasi
Teadlased uurisid Türgi Çatalhöyüki piirkonnas leitud iidseid varemeid ja inimsäilmeid ning leidsid, et sealsed elanikud pidid juba umbes 9000 aastat tagasi toime tulema tänapäevaste linnalike probleemidega nagu ülerahvastatus, nakkushaigused, vägivald ning keskkonnaprobleemid.
Eile avaldati ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences rahvusvahelise bioarheoloogide grupi raport, mis võtab kokku aastakümnete pikkuse Çatalhöyükis väljakaevatud säilmete uuringu tulemused.
Arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leiti Türgis asuvast Çatalhöyükist üks maailma esimestest põllumajandusega tegelevate inimeste kommuunidest ning säilmete uurimise käigus on selgunud nii mõndagi põnevat.
Uurimistöö tulemuste pinnalt on teadlased pannud kokku värvika pildi sellest, mida võis endast kujutada inimese eluviisi ümberkorraldumine koriluse ja küttimise eluviisilt istuvamale linnalisele eluviisile, mis tekkis koos põllumajandusega.
Kogukonna hiilgeajal aastatel 6700-6500 eKr võis seal umbes 13 hektari suurusel alal elada kuni 8000 inimest ning tõenäoliselt räsisid seda kogukonda mured ja varitsesid ohud, mis on omased ka kaasaegsele linnalisele eluviisile.
Teisisõnu, säilmed ja varemed erinevate ajaperioodide lademest peegeldavad neid probleeme, mis tabavad ühiskonda siis, kui väikesele alale satub korraga liiga palju inimesi pikema aja jooksul.
Tänapäeva Türgi lõuna-osas asuvasse Çatalhöyüki jõudis inimasustus umbes 7100 aastat eKr ning populatsioon püsis seal kuni umbes aastani 5950 eKr, mil piirkond maha jäeti.
Esimesel ajaperioodil oli tegemist väikese asumiga, kus olid mõned mudatellistest ehitatud majad. Rahvaarv kasvas, asustus tihenes ja saavutas aastatel 6700-6500 eKr ehk nn keskmisel ajajärgul tipu. Hilisemal ajaperioodil kukkus piirkonna rahvaarv järsult.
Põllumajandus ja loomakasvatus olid alati selle kogukonna elu tähtis osa ning elu muutus üha intensiivemaks koos rahvaarvu kasvuga.
Säilmete jalaluude kuju muutus näitab, et hilisema perioodi elanikud kõndisid oluliselt rohkem, kui varajase perioodi elanikud - see viitab sellele, et põlluharimine ja karjapidamine liikus ajaga kogukonnakeskusest kaugemale.
Teadlased usuvad, et keskkonna degradeerumine ja kliima muutumine olid need faktorid, mis lisaks kasvavale asustustihedusele ajasid inimesi asustusest kaugemale põldu harima ja näiteks küttepuid tooma. See oli üks põhjuseid, mis Çatalhöyüki lagunemiseni viis.
Üks teine uuring märgib, et Çatalhöyüki ajaloo jooksul muutus Kesk-Ida kliima kuivemaks ja see muutis ka põllupidamise raskemaks.
Hügieeniprobleemid ja nakkused
Piirkonna arheoloogiliste leidude uurimine toob välja aga muudki. Näiteks nähtub, et elanikel oli probleeme kaariesega - hambad lagunesid - ning tõenäoliselt ülerahvastatuse ja halbade hügieenitingimuste tõttu esines ka palju põletikke - umbes kolmandikus varajase perioodi luudest leidus infektsiooni jälgi.
Asumi hiilgeajal olid majad ehitatud sarnaselt tänastele ridaelamutele nii, et nende vahel ei olnud ruumi. Residendid liikusid mööda majade katustele viivaid redeleid.
Väljakaevamised paljastasid, et siseseinu ja põrandaid oli saviga korduvalt parandatud ja kuigi majade põrandaid hoiti enamasti puhtana, leiti seinte ja põrandate analüüsimisel nii loomade kui inimfekaali jälgi.
Elati kitsastes oludes, kus jäätmete hoidmise augud ja loomade aedikud olid eluruumide kõrval. Seega oli seal asulas trobikond sanitaarprobleeme, mis kindlasti aitas nakkushaiguste levimisele kaasa.
Ülerahvastatus tekitas vägivalda
Teadlased arvavad, et Çatalhöyükis valitsenud tingimused põhjustasid ka elanikevahelist vägivalda.
Kogukonna hiilgeajast pärinevast 93 pealuust 25 koljul olid jäljed paranenud vigastustest. Ja 12 koljul oli korduvate intsidentide jälgi - mõnel koljul olid lausa viie vigastuse jäljed.
Vigastuste kuju viitab sellele, et need pärinesid löökidest kõvade ümarate esemetega ning ümbruskonnast leiti sobiva suuruse ja kujuga savist kuule. Seega võib arvata, et aegajalt toimus seal arvestatavaid inimestevahelisi vägivaldseid kokkupõrkeid.
Suurem osa vigastustest asus koljude tagaosas või pealael, mis tähendab seda, et ohvrid ei olnud ründaja poole nägudega.
Koljuvigastuste hulk oli suurem keskmise ajaperioodi ladestustes, kui asumi elanike arv oli kõige suurem ja asustus tihedam.
Seega võib arvata, et ülerahvastatus kasvatas kogukonna liikmete stressitaset ning see viis konfliktideni.
Enamik surnuid maeti aukudesse, mis kaevati maja põrandasse. Teadlased usuvad, et surnu maeti tema enda kodu alla. See omakorda viis ootamatu avastuseni: enamik pereliikmetest samas majapidamises ei olnud bioloogiliselt suguluses.
Igatahes võib järeldada, et inimeste organiseerumine tänapäevale sarnastesse kogukondadesse algas juba 9000 aastat tagasi. Tänase ühiskonna väljakutsed on sarnased nendele, mis ilmselt valitsesid Çatalhöyükis, meil on need lihtsalt võimendatud.
