VIDEO | Satelliidi kuumataluvust testinud teadlased aurustasid selle
Saksa kosmoseagentuuri (DLR) laboris läbi viidud katse tulemusel muutus satelliidi üks kõige vastupidavam ja tihedam osa paarituhande kraadi kõrgusel temperatuuril vedelaks metalliks, osa sellest koguni aurustus katse käigus.
Kuigi metallesemete sulatamine näeb ka ilma põhjuseta väga lahe välja, oli teadlaste testil tegelikult ka väga oluline eesmärk. Nimelt tahtsid nad välja selgitada kas, kui palju ja millistel tingimustel satelliidiosad atmosfääri sisenemisel hävinevad.
Kuna Maa ümber on tehiskaaslasi siginenud juba päris kena hulk (viimaste andmete hinnangul umbes 4987 tükki) ning nende arv kasvab iga aasta umbes paari protsendi võrra, on tegemist tõsise probleemiga, mida uurida tasub. Kui ehitada satelliidid liialt vastupidavad, võib juhtuda, et need ei hävine Maa atmosfääri taassisenemisel piisavalt ning see võib ohustada inimasustust kui elusolendeid kõikjal maailmas.
Üks kõige tuntumatest juhtumitest, kus inimeste loodud kosmoseprügi Maale sadanud on, pärineb 1979. aastast, kui Austraalias sadas alla NASA Skylab kosmosejaama osi. Kuigi keegi toona vigastada ei saanud, kukkus taevast päris suuri kosmosejaama tükke - näiteks hapnikupaagid, mis oleks võinud sisuliselt kõigele ja kõigile väga tõsiselt viga teha.
Nii testibki Euroopa Kosmoseagentuur satelliitide kõige vastupidavamaid osi eesmärgiga välja selgitada, kas need hävinevad ning kui mitte, siis arendada kosmoseaparaadid selliselt, et need hävineks. Kõige vastupidavamad ongi hävinemise suhtes magnetpoolid, optilised instrumendid, kõiksugu kütusepaagid ning güroskoopide ja päikesepaneelide keeramiseks mõeldud süsteemid.
Lisaks sellele on ESA eesmärk panna osad hävinema nii, et need täielikult hävineks, mitte ei laguneks lihtsalt mitmeks tükiks. Vastasel juhul võidakse hoopis kahjustusi suurendada, kui Maad tabab korraga mitu väiksemat lagunemata satelliidiosa.
