Doktoritöö: Eesti liivarandadest võib leida radioaktiivsust
Täna kaitseb Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi doktorant Johanna-Iisebel Järvelill doktoritööd, milles uuris Eesti rannikute mineraloogiat ja radioaktiivsust. Väitekirjast selgus, et nii rasked kui ka kergemad mineraalid võivad põhjustada randades kõrgenenud radioaktiivsust.
Rannikul olevad rasked mineraalid on koondunud õhukestesse vahekihtidesse, mis asuvad sügavamal maapinnas või kitsastes pindmistes ribades. Nende seas võib leiduda mineraale (nt tsirkoon, rutiil, monatsiit, ilmeniit, granaadid jt), mis võivad sisaldada endas looduses tekkinud radioaktiivseid isotoope. Need tekitavad kõrgemat radioaktiivsuse taset ning võivad kujutada inimese tervisele ohtu.
Kõrgeim tase Lemmes
Järvelill määras oma uurimuses erinevate metoodikatega mineraalide sisaldust liivaproovides Kirde-Eestis (nt Narva-Jõesuu rand), Edela-Eestis (nt Lemme), Peipsi järve ääres ja paljudes erinevates kohtades (Hiiumaa, Kihnu saar, Neeme, Nõva, Haversi jne). Uurimisel pani ta rõhu rasketele mineraalidele, mille kuhjumine on seotud muuhulgas erinevate protsessidega, nagu tormid, mere veetaseme tõus ja erosioon. Radioaktiivsuse kohapealsed mõõtmised erinevates piirkondades näitasid kõrgeimat taset Lemme proovikohtades.
"Töö käigus selgus, et sügaval paiknevad raskete mineraalide kontsentratsioonid on tekkinud minevikus olnud tugevate tormide mõjul. Selliseid mineraalide kihte leidus ka maapinnal, näiteks Peipsi järve ääres, kus neid mõjutavad tänapäevased protsessid, nt veetaseme muutused ja tugev lainetus," selgitab Järvelill.
Peipsi järve laborianalüüside alusel oli kõrge radioaktiivsuse tase Alajõel. See on Järvelille sõnul seotud kaalium-päevakivide ja vilkude sisaldusega. Lemme proovikohas on kõrgem radioaktiivsuse tase seotud aga tsirkooni, rutiili, ilmeniidi, monatsiidi ja amfiboolide sisaldusega.
Muret ei ole
Erinevaid metoodikaid kasutades määras väitekirja autor koos teadlaste grupiga opaaksete ehk maakmineraalide sisaldust liivaranna proovides, mida varem ei ole nii täpselt tehtud. Opaaksete mineraalide hulgas leidub palju radioaktiivsusega seotud mineraale ja ka neid, millel võib olla praktiline väärtus. Uudne on mineraali pseudorutiil leid ning varasemalt pole teadlased seda antud piirkonna proovides määranud.
Doktoritöö autor kinnitab, et kuigi proovikohtades selgus, et mõnel pool on kõrgem radioaktiivsuse tase, siis riski tervisele kartma ei pea, kuna need mõõtmised kirjeldavad proovikohas olevaid kindlaid punkte, mitte tervet uuringuala. "Looduslik radioaktiivsuse foon ümbritseb meid kõikjal ja näiteks lennukiga lennates saame me palju suurema kiirguse doosi," lisab Järvelill.
Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi doktorandi Johanna-Iisebel Järvelille väitekiri kannab pealkirja "Mineralogy and Radioactivity of Estonian Coastal Deposits" ("Eesti rannikusetete mineraloogia ja radioaktiivsus").
Doktoritöö juhendaja on Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor ja Tallinna Ülikooli vanemteadur Anto Raukas. Oponendid on Klaipėda Ülikooli professor ja Leedu Looduse Uurimise Keskuse juhtivteadur Albertas Bitinas ning Tartu Ülikooli külalisprofessor Alvar Soesoo.
