Inimkond teab paljusid asju - näiteks seda, miks taevas on sinine ja mismoodi tekivad vikerkaared. Samas aga on teadlased seni jäänud jänni vastamisega küsimusele, miks täpselt on sebrad ikkagi triibulised.

Uuritud on seda palju ning teooriaid on mitmeid. Enamvähem on teaduslikult tõestatud, et triibuline välimus ei meeldi putukatele, kuid triipudega seotud teooriad ei leia tavaliselt hilisemates katsetes tõestust.

Teema ümber on pead valutatud juba alates 19. sajandist, kui Darwin evolutsiooniteooriatega välja tuli, aga vettpidavat selgitust senini ei olnud. Nüüd lõpuks mõtlesid Alison Cobb ja tema abikaasa Dr Stephen Cobb välja, milles asi on.

Teadusuuring avaldati väljaandes Taylor and Francis Online ning see tõestab hüpoteesi, et sebrade triibud täidavad peamiselt termoregulatsiooni eesmärki.

Küll aga ei tule jahutav efekt mitte triipudest kui sellistest vaid asjaolust, et Sebrad oskavad erinevat värvi karvu eraldi tõsta ja langetada.

Ehk siis sebrad ajavad tumedad karvad kikki, samal ajal kui heledad karvad jäävad ludusse. Triipude värv on jahutamise kontekstis teisejärguline, tähtis on see, mida loomad nende triipudega teevad.

Püstised mustad karvad aitavad soojusel naha pinnalt paremini õhku kanduda ning see avastati peamiselt seetõttu, et abikaasade Cobbide uuring oli esimene, kus sebrasid jälgiti nende loomulikus elukeskkonnas.

Seda on arvatud juba varemgi, et triibud tekitavad ka väikeseid õhukeeriseid temperatuuride erinevuste tõttu - valged triibud on külmemad kui tumedad triibud, kuid nende jahutamise funktsioon on endiselt natuke ebaselge.

Kuid väikesed õhukeerised annavad juurde hoogu teooriatele, mis räägivad sellest, et triibud võivad olla abiks ka erinevate hammustavate tiivuliste putukate vastu.

Igatahes on sebra triipude müstika nutikam, keerukam ja palju ilusam kui seni arvati.