KATKEND RAAMATUST | Saaremaa metsavennad 1941. aasta Suvesõjas

Enne Saksa sõjaväe saabumist ei toimunud Saaremaal tegelikkuses aktiivset metsavendade organiseerimist ega partisanitegevust, mis oleks kõrvutatav mandri metsavendade tegevusega, kirjutab Hanno Ojalo oma raamatus "Saaremaa Teises maailmasõjas".

Kuigi leidus üksikuid küüditamisest ja mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid, ei olnud kuskil tekkinud nendest olulise tähtsusega gruppi. Eraldiasuvad enesevarjajad ei koondunud ega avaldanud aktiivsust.

Põhjused olid järgmised:

a) suur küüditatute ja arreteeritute arv Saaremaal — eriti organiseerimisel arvesse tuleva juhtkonna suhted. Näiteks reservohvitsere oli Saaremaal enne venelaste tulekut 120, pärast Saaremaa vabastamist oli neist järel vaid 4,

b) mandrist eraldatus ning selle tõttu üldisest olukorrast valitsev teadmatus,

c) suuremate metsaalade puudumine,

d) baasialadest tingitud eriti tihe sõjaväeline ja parteiline valve.

Viimane põhjus oligi vast kõige olulisim, kuna Saaremaa oli tol ajal sõna tõsises mõttes tihedalt täis punaväelasi, kes olid laiali üle terve maakonna. Selle tõttu ei olnud ühtegi enamvähem üksildast ja turvalist kohta metsavendade tegevusbaasiks ja peidupaigaks.

Kuigi metsavendadena peidus olevad üksikisikud ja väiksemad salgad (kokku ligi 100 meest) ei võtnud ette aktiivset partisanitegevust, tehti ometi intensiivset ja edukat kihutustööd nõutavate loomade ja vilja kokkutoomise vastu metsalähedastes taludes (Valjala metsavendade salk). Ühel (Leisi ümbruse) metsavendadesalgal oli raadioaparaat kaasas. Nimelt olid okupatsiooniväed kohe sõja algul elanikelt konfiskeerinud raadiod, jalgrattad ja ka külmrelvad.

Kuuldud teated saksa sõjaväe edasiliikumisest mandril levitati tuttavate kohalike elanike kaudu, andes niimoodi julgust ja lootust pääsemisele.

Vandenõu Kuressaare miilitsas

Juuli algul 1941 moodustus Kuressaares eestimeelsete militsionääride salajane grupp, kes oma ülesandeks seadis võimaluse saabudes üle võtta tähtsamad asutused nagu miilits, postkontor, vangla jne. Osa neist meestest võisid muidugi olla tõelised patrioodid, kuid teine osa lootis ehk poolevahetusega pääseda kättemaksust.

Suuremaks organisaatoriks on peetud miilitsas teeninud Johan Raudseppa, kes oma eestimeelsete kaasteenijate abiga muretses relvi ja laskemoona. Lisaks miilitsatele oli neil liitlasi igas tähtsamas asutuses, kes olid oma asutuse ülevõtmise ja väärtusliku vara päästmise organiseerijaid. Sõjategevusest oldi teadlik postkontori hoone all olevasse lattu ülesseatud raadioaparaadi kaudu. Samuti saadi kolme telefonikeskjaama ametniku kaudu teada venelaste ja kommunistide poolt telefoni teel antud käskudest ja korraldustest. Postkontoris ja telefonivõrgus oli teada 16 meest, kes oleks võimaluse saabudes tegutsema asunud.

Reetmise tõttu sai miilitsas osa plaanist teatavaks. Seal teenivatel asjaosalistel õnnestus viimasel silmapilgul, õhuhäire ajal, põgeneda Kärla ja Lümanda metsadesse. Pagemine toimus 6.septembril 1941 ja oli miilitsa juhtkonnale rabavaks üllatuseks. Seitse põgenikku, kes kuulusid Riigipanga Saaremaa osakonna valvemeeskonna koosseisu (Johan ja Aleksander Raudsepp, Arseni Juga, Arnold Kapp, Albert Truu, Artur Aarn, Aleksander Tammel), võtsid kaasa 2 püstolkuulipildujat, vintpüssi, püstoleid ja rohkesti laskemoona. Neile korraldati kohe haaranguid hävituspataljoni ja miilitsa poolt, et "reeturid" kinni püüda. Tulevahetuses sai surma Arseni Juga, kuid ülejäänud pääsesid.

Kommunistliku "kindlameelsusega" üritas kohalik NKVD ülem Vassili Riis miilitsaid kätte saada nende perekonnaliikmete pantvangistamisega ja neid ähvardati tappa, kui põgenikud välja ei tule, kuid selline julmus tekitas vastumeelsust isegi punaste endi hulgas. Seoses Saksa vägede edasitungiga jäid naised-lapsed siiski ellu. Kuid arreteeriti ja mõrvati Kuressaare linnusehoovis 15.septembril 1941 kaks eestimeelset miilitsat Arnold Mets ja Oskar Aavik, kes olid metsavendadele relvi smugeldanud.

Suvesõjas tapetud metsavennad

Saaremaa Omakaitse 1944. aasta algul kirjutatud aruandes loetletakse üles 8 metsavenda, kes Suvesõjas surma said. Paraku ei olnud neil võimalust langeda otseses võitluses - nad tapeti juba vangistatult või vähemalt võib aruandest nii välja lugeda.

- Hugo Sepp Mustjala vald, Küdema küla 16. september 1941 Tuli koju ilmselt varusid täiendama, kuid sattus punaväelaste varitsusse ja lasti maha

- Mihkel Tänak, Oskar Koppel, Aleksander Puppart, Villem Talve - neli Kärla valla Kandla küla meest. Varjasid end, kuid sattusid miilitsa kätte, vangistati ja tapeti Kuressaares septembris 1941

- Ustav Aus - Pärsama valla Angla külast. Tuli kommunistide petlike lubaduste peale metsast välja, arreteeriti ja tapeti Kuressaares 18. septembril 1941.

- Kaks Kiratsi küla meest Voldemar Kään ja Aleksander Raudsepp varjasid end, lasti OK andmetel maha haarangu käigus kohapeal, tegelikult hiljem Kuressaares septembris 1941.

Omakaitse seevastu ei pea metsavennaks põgenenud isamaalist miilitsameest Arseni Juga, kes tõesti sai surma tulevahetuses 12. septembril toimunud haarangul.