Vjatlina neemele üksteise otsa laotud eri suurusega kividest tornikeste rajamise tava sai alguse 2015. aastal, kui rühm Vladivostoki aktiviste ehitas neemele linna 155. sünnipäeva puhul 155 taolist "monumenti".

Paljud algsetest tornidest, millest mõne kõrgus küündis 3,5 meetrini, hävisid, kui lähedalasuv koobas kokku varises, kuid nii kohalikud elanikud kui ka turistid on pärast seda agaralt tegelenud nende taastamisega ja isegi uute tornide rajamisega.

Praegu leidub Vjatlina neeme rannal juba mitusada käsitsi laotud kivitorni ning nende ehitamine on kujunenud omamoodi ebausu-nähtuseks.

Räägitakse, et torni ehitamine Vjatlina neemele võib täita ehitaja kõige suurema soovi, mistõttu pole imestada, et kivide ladumisest on saanud kauget kanti külastavate inimeste jaoks peaaegu kohustuslik traditsioon.

Teised peavad kivitornide rajamist meditatiivseks tegevuseks, kuna rajatiste püstitamine nõuab parasjagu kannatlikkust ja keskendumist. Olgu ehitajate ajendid, millised tahes, ei saa salata, et sajad tornikesed pakuvad ainulaadselt kummastavat vaatepilti.

Kivitornide Vjatlina neemele ladumise tava 2015. aastal sütitanud projekti "Mereäärse linna kivitornid" eestvedaja Deniss Gorbunov rääkis hiljuti ajakirjandusele, et rõõmustab väga, et tema taolisest lihtsast ideest on kujunenud midagi nii kaunist.

"Mu sõber Artjom Tarassov kutsus sõbrad kokku ja nad käisid seal iga päev," meenutas Gorbunov. "Ja nad ehitasid iga päev uue torni. Vasemale kaldale rajati kolm kõige suuremat, kolme kuni kolme ja poole meetri kõrgust torni. Siis tuli rahvas neid vaatama ja pildistama ning ka omal käel uusi torne ehitama. Teated ja fotod kivitornidest levisid peagi suhtlusvõrkudes. Ja kuidagi on see kõik kasvanud praeguse tasemeni. See oli väga lihtne mõte, mis muutus ajapikku väga ilusaks projektiks."