Mitte ainult tänapäevane nurjatu lõbu: esimene alasti enesepilt pärineb juba 19. sajandist
Nutitelefonide ja interneti võidukäik on kaasa toonud ka vastuolulise nähtuse - endast teistele alastipiltide saatmise ehk noorteslängis nude-d (ing k nude - alasti). Esimeste alastipiltidega õrritati vastassugupoolt aga juba ka 1800ndatel aastatel.
Maailma esimeseks endast tehtud alastipildiks peetakse 1828. aastal ameerika kunstniku Sarah Goodridge'i maalitud pilti, mis kujutas ta rindasid. Tegemist oli 6,7x8 sentimeetri suuruse vesivärvidega elevandiluule maalitud miniatuuriga.
Miniatuurid olid saladuslik kunstivorm - tänu nende väikestele mõõtudele sai kaasas kanda kõiksugu pilte oma armastatutest ja lähedastest, ilma, et teised oleks neid kunagi nägema pidanud. Näiteks sai selliseid pildikesi peita raamatute vahel, panna endale uuri sisse või muudmoodi mugavalt ja käepäraselt hoiustada.
Goodridge pööras oma töö puhul suurt tähelepanu tehnilistele detailidele. Tema kasutatud elevandiluud kasutati miniatuuri puhul ka tavapäraselt, kuid kunstiuurijad ütlevad, et antud juhul on sellel eriline tähendus, kuna materjal kumab läbi ja muudab pildi elavamaks, samuti on sellel pisut inimnahka meenutav tekstuur. Pildil on ka huvitav nimi - Beauty Revealed ehk "paljastatud ilu".
Naine saatis oma rindadest maalitud pildi Ameerika Ühendriikide senaatorile ja riigimehele Daniel Websterile, kelle naine oli samal aastal surnud. Spekuleeritakse, et Webster võis olla naise armukene, kuid teiste hinnangul oli tegemist katsega panna mees endasse armuma ning ehk saada ta järgmiseks abikaasaks.
Webster Goodridge'iga kunagi ei abiellunud, kuid pildi jättis ta sellegipoolest endale. See püsis tema järeltulijate käes kuni 1980ndate aastateni, misjärel see Christies' oksjonimajas maha müüdi ning selle ostsid 1981. aastal ära Gloria ja Richard Manney. 2006. aastal annetas paarike oma kunstikogu New Yorgis asuvale Metropolitani kunstimuuseumile, mille kogus pildikene ka praegu on.
Kunstiteadlaste, kriitikute ja uurijate hinnangul on tegemist pea täiusliku tööga. Kunstiajaloolane Dale Johnson on seda näiteks kirjeldanud kui "haruldaselt realistlikku" ning toonud välja Goodridge'i võimekuse valguse ja värvidega mängimisel. Teised on aga viidanud huvitavale kompositsioonile, mis juhib tähelepanu just rindadele ning asjaolule, et ülejäänud keha jääb seda ümbritseva riide tõttu abstraktseks ja nägematuks.
