1. Ebamõistlikud, aeglased ja mannetud navigatsiooniseadmed

Kui autoroolis tuleb kuhugi navigeerida, on ikka lihtsam kasutada Google Maps, Waze või muud nutitelefonirakendust, isegi kui autosse on navigatsiooniseade tehasest paigaldatud. Eranditega küll, aga liiga paljude autode tehasenavigaatorid pärinevad justkui eelmisest sajandist. Kole kaart, aeglane reaktsioon ning natukenegi teistmoodi aadressisisestuse peale vastab seade "Marsruuti ei leitud." Tihti läheb ka nii, et keset kõige suuremat tühjust teatab masin rõõmsa häälega: "olete jõudnud sihtkohta." Rääkimata sellest, et "katkesta navigeerimine" nuppu on alati keeruline leida, aadressi sisestada sõidu ajal peaaegu võimatu ning tõenäoliselt on ka kaardiandmed nii vanad, et tihtipeale väidab auto sõitvat end mööda põldu.

Mõned navigatsioonisüsteemid toimivad rahuldavalt ja näevad välja, aga kasutusmugavus ja kiirus on ikkagi eelmine sajand võrreldes nutitelefonides leiduvaga

2. Lahtise turvavöö häiresignaal.

Mitte ainult ei ole see kõrvu lukustav, tüütu ning väljalülitamatu, erutub häiresignaal asjatult ka selle peale, et kõrvalistmele paigutatakse paar raamatut, pakk piima või isegi suurem nutitelefon. Kaasaegne tehnoloogia peaks olema ju võimeline tuvastama, kas istmel on keegi või miski, mis ei vaja turvavööd. Tõsi küll, liiklusturvalisuse seisukohast ei tohiks autos midagi lahtist olla, aga praktikas on asjad tihtipeale teisiti kui Maanteeamet ning Politsei tahaksid.

3. Suvaliselt väljalülituv suunatuli

21. sajandil ei peaks suunatule automaatne väljalülitumine olema lahendatud viisil, mis aastakümnete eest leiutati. Väga tihti tuleb ette, et rakendad suunatule näiteks vasakpöördeks, aga enne pööret tuleb mingil põhjusel rooliga suunda korrigeerida vastupidises suunas, näiteks august möödumiseks. Siis lülitub suunatuli jälle välja. Mitte, et seda kangi oleks keeruline uuesti vajutada, aga olles kangile andnud käskluse näidata suunda vasakule, siis ei pruugi juht märgata, et kang vales kohas ise suunanäitamise lõpetab ja sooritab manöövri ilma suunamärguandeta. Või siis teistpidi - pööre lõpeb, aga kang otsustab jonnakalt suunda näitama jääda, sest õige klikk jäi olemata. Väga eilne päev.

4. Helisüsteem, mis kukub kisendama

Üsna tihti näeb kaasaegsetel autodel seda, et on/off nupu asemel on lihtsalt "mute." Mõni tahaks süsteemi vahest välja lülida, aga saab ainult vaigistada. Ja vahest tuleb ette sedagi, et hoolimata juhi tahtest kukub muusika või uudised või muu selline ohjeldamatult kisendama, sest enne oli nii.

Veelgi hirmsam on lugu siis, kui autoga oli ühendatud telefon ja muusika voogas kõlaritesse selle kaudu. Tuleb ette, et telefonist on helitugevus maha keeratud ja selle kompenseerimiseks keerad "volüümi" juurde auto helisüsteemist. Korraks on tulemus hea, aga maksab valusasti kätte kui telefon sinihamba leviulatusest välja jõuab või kaabel lahti ühendatakse - siis premeerib süsteem täisvõimsusel lõugama hakkava raadioga - ei masin tea, mis on vaikne, normaalne või vali. Miks ei võiks olla nii, et ma lülitan mingi seadme sisse siis, kui ma tahan, mitte iga kord kui keegi süüdet keerab.

5. Helisüsteemid ja muud seadmed, mis ei taha töötada ilma süüteta

Kui jõuad sihtkohta ja raadios mängib lugu, mille tahaks lõpuni kuulata või loetakse ette tähtsat uudist, siis ei tohi mõne kaasaegse auto mootorit välja suretada, sest koos süütega kustub ka helisüsteem ära. Et head lugu või uudist mitte kaotada, tuleb lasta mootoril käia ja kütust kulutada. Mõnedes autodes jääb õnneks muusika mängima kuni juhiukse avamiseni või võtme eemaldamiseni, see on hea. Aga sealgi kustub kogu krempel omal algatusel mõne minuti möödumisel. Loomulikult saab helisüsteemi uuesti sisse lülitada, aga üllatavalt pikk paus jääb eetrisse ikka. Ikka seesama teema, et tahaks asju sisse ja välja lülitada siis, kui minul vaja ja sõltumatult muudest funktsioonidest.

6. Kas sa oled kindel? Aga nüüd? Aga pärast seda?

Kui käivitad auto infolusti või navigatsioonisüsteemi, kargab mõnel autol ette hoiatus, mõnel autol lausa kaks hoiatust. Vajutama peab "ok" või "nõustu" või midagi muud sarnast. Kaasaegses maailmas on igasugused disclaimerid omal kohal, sest kunagi ei tea, kes sind kohtusse tahab kaevata, aga päriselt ei aita sadu ja tuhandeid kordi ehk päevast päeva mingi ühesuguse jura kuvamine mitte kedagi. Kas keegi on selle teksti kunagi üldse läbi lugenud? Võiks olla eeldus, et mulle ei pea samu hoiatusi ja teateid kuvama pärast iga süüte sisse keeramist.

7. Ketaskäiguvalitsad

Rattad on auto roolimiseks ja hamstrile jooksmiseks, aga käigu valimiseks ei ole see parim võimalik variant. Küsimus ei ole siin välimuses vaid see liigutus pole inimeste kätte sisse harjunud ning enamikel autodest, kus mingit ratast käigu valimiseks kasutatakse, tuleb õigele "tähele" pihta saamiseks pilk teelt ära suunata. Mida kiiremini on manööverdada ja käike vahetada vaja, seda tüütum see ketasvalitsa käsitsemine on. Samasugust eviva auto tarbijana pean nõustuma - vana hea "edasi-tagasi" liigutatav pulk on palju intuitiivsem ja lihtsam kasutada mistahes olukorras, lisaks täidab see ka käetoe funktsiooni kui parajasti eesmärgipärast kasutust ei leia.

Mercedes-Benz Sprinteri käiguvalits on õnnestunud väga hästi. Nii peaks olema, mitte kettaga.

8. Ülitundlikud puutetundlikud "hiired"

Õnneks ei ole "trackpad," "joystick" ja muu selline menüüdes sobramise ja valikute tegemise kraam leidnud oma teed veel kõigisse autodesse. Küll aga on 21. sajandi moeröögatus, et auto kipub võimalikult nutiseadme sarnaseks (sest see on moes) ja igasugused sõrmedega teostatavad valikufunktsioonid ning "swipe" on kolinud ka autosse. See tähendab, et paljudel autodel on isegi näiteks istmesoojendus peidetud kuhugi menüüdesse ja kui selleks peab sõrmega puuteplaadil näperdama või mingi väikese juhtkangiga kursorit juhtima kusagil ekraanil, siis Tallinna tänavatel ei ole see igatahes inimvõimete raames tehtav. Üha enam tunnen, et tahaks funktsioonide kasutamise valikuid sooritada mõnusaid vanamoelisi klahve mudides.

9. Igasugused häired, mida ei saa välja lülitada

Juba 90.ndatel olid autodel parkimisandurid. Neist on ehk mingi kasu, aga üldiselt kui on vaja tegeleda täppismanööverdamisega, siis on andurid ja "objekt liiga lähedal" häiresignaalid väga kasutud: meeleheitliku hädakisa väljutab süsteem juba siis, kui takistuseni on veel 30-40 cm. Ka poolpime vanaema suudab sellise täpsusega manööverdada ilma parkimisanduriteta! Kuigi paljudes autodes saab kõrvulukustava piniseva kisa ajutiselt välja lülitada, tuleb häire kohe tagasi, kui vahepeal näiteks tagurpidi käik välja võtta ja uuesti sisse panna, rääkimata välja suretamisest. Paljudel autodel saab süsteemi ka menüüst välja lülitada ja siis on valik ka püsiv, aga sellisel juhul ei tööta andurid üldse ja siis tekib taas küsimus, et miks need üldse autol küljes olema peaksid. Üldiselt on aga nii, et parkimisandurid ja muu selline on kohutavalt ülitundlik ja ettevaatlikuks häälestatud. Seega praktikas üsna kasutu olukordades, kus abisüsteeme päriselt vaja oleks - väga kitsastes kohtades.

10. Liiga turvaline värk

See viimane valik ei ole Josh Maxi tehtu, sest tema rääkis elektriakendest ning auto kasutusjuhenditest, mis on natuke liiga otsitud hädad. Küll aga on meie maal kaasaja probleemiks see, et mitmed uued autod keeravad süüte välja praktiliselt kohe, kui juht istmelt lahkub. Tavaline olukord - saabun koduvärava ette ja keeran auto juba poolviltu teele, et oleks lihtne väravast sisse tagurdada. Käiguvalits "P" peale ja väljun autost väravat avama. Kui autosse naasen, on kõik ekraanid ja pildid pimedad - auto lülitas ennast selle 10 sekundi jooksul välja. Käivitan uuesti ning viipan mõistmist paluvalt sellele kaasliiklejale, kes just sel hetkel minu järel ootab ja mõistmatult vaatab, miks ma sellest lahtisest väravast juba sisse ei tagurda. Selge on see, et siin taga on mingi direktiiv või nõue - ilma juhita töötav auto ei ole turvaline, aga päriselus on see jabur, mis jabur.