Voodilutikad on nii ürgsed, et võisid elada dinosaurustega samal ajal
Värske uurimus annab mõista, et nüüdisaegsete voodilutikatega samasse sugukonda Cimicidae kuuluvad ektoparasiidid arenesid välja juba rohkem kui sada miljonit aastat tagasi, mis tähendab, et nood putukad on tõenäoliselt hinganud sama õhku Tyrannosaurus Rexi ja teiste kriidiajastu saurustega.
Uurimusest nähtub, et u 50–60 miljonit aastat tagasi arenenud nahkhiired ei olnud tegelikult esimesed loomad, kelle verest lutikad toitusid, nagu seni arvati. Sugukonna Cimicidae esindajad tekkisid esimestest nahkhiirtest koguni u 50 miljonit aastat varem.
Taolisele järeldusele jõudsid teadlased pärast kogu maailmast kogutud 34 nüüdisaegse voodilutikaliigi DNA põhjalikku analüüsimist. Koostanud selle alusel voodilutikate molekulaar-fülogeneetilise sugupuu ja analüüsinud nende geenide moondumise tempot, otsustasid teadlased, et nood putukad võisid Maal olemas olla isegi kuni 115 miljonit aastat tagasi.
Muistsed kivistised kinnitavad DNA analüüsimise tulemusel saadud tõendeid ja annavad mõista, et need laialt levinud parasiidid on maailmas eksisteerinud senistest hinnangutest märksa kauem.
"Meie uurimus näitab, et voodilutikate evolutsiooni ajalugu on oluliselt keerukam kui varem arvati," kommenteeris uurimisrühma liige, Ühendkuningriigis tegutseva Sheffieldi ülikooli entomoloog Mike Siva-Jothy.
Lutikate evolutsiooni keerukust näitlikustavad mh avastused, et uut tüüpi voodilutikad levivad inimestele keskeltläbi üks kord iga poole miljoni aasta tagant ning et voodilutikad võivad areneda nii "spetsialistideks" (kes toituvad ainult üht liiki peremeesorganismidest) kui ka "üldharitlasteks" (kes toituvad arenemise käigus mitme liigi esindajaist).
"Evolutsioonilises plaanis vanemad voodilutikad olid juba spetsialiseerunud ühtainsat tüüpi peremeesorganismile, ehkki me ei tea, mis organism see Tyrannosaurus Rexi eluajal olla võis," selgitas töörühma liige, Norras tegutseva Bergeni ülikooli muuseumi teadlane Steffen Roth.
Uurimus näitas ka, et sedasorti lutikad, kellele meeldib toituda inimestest — harilik voodilutikas (ld Cimex lectularius) ja troopiline voodilutikas (ld Cimex hemipterus) —, on Maal elanud märksa kauem kui inimliigi esindajad. Teisisõnu võib öelda, et nad varitsesid pikka aega koobastes ja ootasid esimeste inimeste saabumist.
Pole tõenäoline, et voodilutikad parasiteerisid dinosaurustel — lutikad ja muud nendesarnased putukad eelistavad toituda loomadest, kellel on kindel kodune puhkepaik, nt linnu- või nahkhiirepesa (või inimese magamisase).
Kuigi voodilutikate esimese peremeesorganismi liiki varjutab teadmatuseloor, loodavad uurijad, et värske geneetiline analüüs aitab leida putukate bioloogias mõned nõrgad kohad. See võiks võimaldada ekspertidel välja töötada meetodeid voodilutikate ja nende vahendusel edasi kanduvate haiguste leviku piiramiseks.
"Värsked avastused aitavad meil paremini mõista, kuidas voodilutikatel on välja arenenud omadused, mis teevad neist tõhusad parasiidid,“ rõhutas Siva-Jothy. „See omakorda aitab meil leida uusi viise nende ohjeldamiseks."
