Killukesi ajaloost: raiu ja torka, ehk ülevaade mõõkade arengust
15. sajandi viimasest veerandist domineerisid Euroopa lahinguväljadel Šveitsi jalaväelased ehk reisläuferid. Nende põhirelvaks oli piik või hellebard. Tihedas, antiikset faalanksit meenutavas ruudukujulises formatsioonis peale tungivatel šveitslastel oli vajadus mõõkade järgi ainult lähivõitluses vaenlase jalaväelaste vastu. Ratsaväge hoiti eemal, nagu ka tõrjuti igasuguseid rünnakuid, loomulikult pikavarreliste külmrelvadega.
Tulirelvade levikuga 16. sajandi alguses hakkas šveitslastele konkurentsi pakkuma saksa landsknechtide palgaline jalavägi. Nende eripäraks oli tahtlukuga arkebuusidega relvastatud laskurite lisamine senini peaaegu ainult külmrelvadega varustatud sõjameeste tihedate ridade ette ja tiibadele.
Jalaväemõõkade areng
Šveitsi ja saksa palgalised jalaväelased kasutasid lähivõitluses põhiliselt raiemõõku. Kõige lihtsama variandina arvatavasti kergelt kaardus, pikki, kitsaid, terava otsaga üheteralisi saableid, mille nimetus saksa keeles oli grosses messer – suur nuga. Sarnase jalaväemõõga lühikest varianti tunti nime all kurzwehr. Samal ajal oli 15. sajandil erakordselt populaarne olnud falchion – laia teraga lihtsõduri saabel tasapisi kasutusest kadumas.
Saksa palgasõdurite seas oli laialt levinud ka tömbi otsaga sirge kaheteraline raiemõõk, mis 15. sajandi lõpus oli painutatud otstega kaitserauaga. Kui hiljemalt 1520. aasta paiku mõõgatera veidi lühenes ja kaitseraud lõplikult kompaktse S-tähe või number 8 kuju omandas, oli sündinud katzbalger, saksa landsknechti iseloomulik relv. Šveitsi palgalised jalaväelased seevastu eelistasid katzbalgeritele pikema teraga sirgeid mõõku.
Rekonkista sõdades karastunud Hispaania jalavägi aga kasutas raiemõõkade asemel alates 15. sajandi lõpust peamiselt terava otsaga torkemõõku. Piikideta, ainult torkemõõkadega relvastatud, kerge ümmarguse kilbi ja turvisega Hispaania jalaväelased – rodelerod said 16. sajandi algul eraldi jalaväe liigiks, et seejärel 1530. aasta paiku tulirelvade arvu kiire kasvu tõttu Euroopa lahinguväljadelt kaduda. Veidi kauem püsisid nad Ameerikas, sest indiaanlastel tulirelvad puudusid.
Pikad kahekäemõõgad vaenlase piigivarte raiumiseks olid 16. sajandil nii sakslaste kui šveitslaste puhul jalaväes kasutusel, ent võib-olla mitte nii populaarsed kui tolleaegses kunstis kujutatakse. Sedalaadi piikide raiumine vastase jalaväerivi lõhestamiseks õnnestus ilmselt harva, kahekäemõõkadega mehed – kahekordse palgaga, pikemad ja tugevamad sõdurid leidsid peamist kasutust lahingulippude kaitsjatena, mitmesugustes vahtkondades ning vahel ka piiramistel müüriavas, murdekohta kaitsvatest vastastest läbitungimisel.
16. sajandi esimesel veerandil ilmuvad ribikujulised käekaitsed nn šveitsi saablitele. Seejärel leiab 16. sajandi keskpaiga Lõuna-Saksa päritolu jalaväe saablitel ehk tessakkidel (sks dusägge) juba täiesti korralikud, tihedate trellidega korvikujulised käekaitsed.
Jalaväelaste populaarne katzbalger sai 16. sajandi keskel rusika kaitseks veel ribikujulised, pidemenupuga ühendatud trellid, seejärel tera kitsenes ja kujunes lihtne, nii torkamiseks kui raiumiseks mõeldud lühem jalaväemõõk.
Vaid suured kahekäemõõgad kadusid 16. sajandi lõpuks lahinguväljadel lõplikult kasutuselt, jäädes alles vaid esindusrelvadena või siis kaugetes, muust Euroopast mõnevõrra eraldatud piirkondades, nagu Šotimaa.
Ratsaväemõõkade areng
16. sajandi alguse Euroopa ratsaväelane, oli ta siis rüütel või palgaline sõjamees, kandis pikka kaheteralist mõõka, millega oli võimalik nii torgata kui raiuda. Mõõga käepide oli tihti piisavalt pikk, et vajadusel raiuda kahe käega, sellest ka nimetus – pooleteisekäelane. Peale pooleteisekäelaste kasutati palju ka traditsioonilisi, keskaja rüütlimõõku, mis olid mõeldud ühe käega kasutamiseks. Need olid tüüpiliselt ketta- või pirnikujulise pidemenupu, torkamiseks ning raiumiseks mõeldud, ristlõikes rombikujulise teraga ja 15. sajandi lõpust – 16. sajandi algusest peale otstest painutatud kaitserauaga.
Rapiir – pika teraga torkemõõk, mille käsitsemisel nimetissõrm asetati üle mõõga kaitseraua, hoides põhimõtteliselt relva sarnaselt pliiatsiga, oli juba 15. sajandi lõpuks saanud kaitseraua kohale nimetissõrme kaitseks rõngad ja rusika jaoks kaardus, ribikujulise käekaitse trelli. Rapiir ei olnud rangelt võttes siiski mitte niivõrd lahingu-, kuivõrd enesekaitserelv. Lahingus kanti raudkindaid ja mõõga keerukas käekaitse polnud vajalik. Küll aga hakkas juba 16. sajandi esimesel poolel rapiir oma mõju avaldama lahingumõõkade käekaitse arengule. Oma osa oli siin ka rataslukuga püstolitel, mis tulevad kasutusele hiljemalt 16. sajandi teisel veerandil. Kohmaka raudkindas sõrmega oli raske päästikule vajutada.
