USA-d katavad hiiglaslikud betoonnooled, mis omal ajal täitsid olulist ülesannet
Ameerika Ühendriikides ringi rännates võib sattuda tohutute betoonist noolte peale. Tihti ei tea ka kohalikud, millega tegu on, kuid omal ajal oli kuni 20 meetri pikkustel nooltel tähtis ülesanne.
Nimelt avasid ameeriklased 1920ndatel oma esimese rannikutevahelise õhupostitee (Transcontinental Airway System), mis aitas Ühendriikide postiteenusel saada toonaseks maailma kõige kiiremaks - kui varasemalt liikus post näiteks San Franciscost New Yorki paar nädalat, siis tänu lennukitele sai selle kohale toimetada vaid paarikümne tunniga.
Samas oli lennukitega posti vedamisel üks oluline probleem - 1920ndatel aastatel puudusid adekvaatsed õhukaardid, rääkimata tänapäevastest moodsatest navigeerimissüsteemidest. Siinkohal tulidki mängu enamasti erkkollaseks värvitud betoonist nooled.
1923. aastal otsustas Kongress, et iga kümne miili tagant luuakse maapinnale üks navigeerimiseks vajalik majakas, mille juurde mõnel juhul kuulusid ka varemmainitud tohutud betoonist nooled, mis tornidele viitasid. Majakad kasutasid viie miljoni küünla võimsusega lampe, trassile loodud lennujaamad rohelist värvi valgusega majakaid, õhuruumi määravad punktid aga punast värvi lampe. Nii saadi lennata ka öösel.
Esimesed öölennud tehti 1924. aasta 1. juulil, vaatamata asjaolule, et San Francisco ja New Yorgi vaheline 4300 kilomeetrine ja 284 majakaga trass sai lõplikult valmis alles 1925. aastal. 1927. aastaks olid ühendatud ka mitmed teised suuremad linnad - kokku 6600 kilomeetrit valgustatud radasid, 1933. aastaks koondas süsteem aga juba 1500 majakat ja 29 000 kilomeetrit trassi.
Suurem osa süsteemist, sealhulgas selle juurde kuuluvatest nooltest koristati küll II maailmasõja ajal ära, et mitte juhtida vastaste pommitajaid sihtmärkide juurde, kuid veel 2014. aastal olid Montana osariigis 19 uuendatud majakat jätkuvalt kasutuses.
