NASA poolt tehtud pildid koos aastate eest kogutud seismilise informatsiooniga näitavad, et Kuu tõmbub ajaga kokku. Kokkutõmbumine omakorda tekitab Maa kaaslase koorele kortse ja järsakuid, nende tekkimise protsessist sünnivad kuuvärinaid, vahendas CNN.
Erinevalt Maast ei ole Kuul tektoonilisi laamasid, mille omavaheline nihkumine maavärinaid tekitab. Kuid see-eest on kuu sisemus viimase mõnesaja miljoni aastaga jahedamaks muutunud. Jahtumise tõttu on taevakeha kokku tõmbunud ja teadlased usuvad, et see protsess toimub ikka veel - siin on ainest tulevastele kuumissioonidele.
Kahanemine on Kuu pinnale tekitanud kortsusid. Kui näiteks rosinaks kokku kuivanud viinamarja nahk on elastne, siis Kuu koorik on rabe ja see puruneb kokku surumisel.
Sellest tekivad Kuu pinnale trepikujulised järsakud ja murrangujooned, kus sisemised jõud suruvad Kuu koort üles ja see katab kõrvaloleva kuukoore osa.
Kuul on tuhandeid selliseid järsakuid, mis on keskmiselt mõne kilomeetri pikkused ja kümneid meetreid kõrged. Kuu orbiidil tiirutanud Reconnaissance on alates 2009. aastast teinud järsakutest üle 3500 pildi. Need, koos teiste orbitaallennumasina piltidega olidki uuringu üheks põhialuseks.
1972. aastal laskusid Apollo 17 astronaudid ühest sellisest järsakust kuukulguriga sikk-sakitades alla. Tänaseks on kuu 50 meetri võrra kõhnemaks jäänud.
Jätkuva kahanemise tõttu esineb kuul piki murrangujooni aktiivseid kuuvärinaid. Seismomeetrid paigaldati kuule Apollo 11, 12, 14, 15 ja 16 missioonide käigus. Need masinad registreerisid 28 kuuvärinat ajavahemikus 1969 kuni 1977.
Teadlased võrdlesid kuuvärinate epitsentrite asukohti Kuu murrangujoontest ja järsakutest tehtud piltidega. Selgus, et vähemalt kaheksa kuuvärinat toimus seetõttu, et esines mingi aktiivsus murrangujoone piirkonnas.
See välistab näiteks asteroididega pihtasaamised kuu sisemuses toimuvate värinate põhjusena.
Sisuliselt võib öelda, et Apollode poolt paigaldatud seismomeetrid fikseerisid Kuu kahanemise. Apollode seismilise informatsiooni ja kokku üle 12 000 tehtud pildi analüüs avaldati esmaspäeval ajakirjas Nature Geoscience.
