Kaitseväe Luurekeskus: Venemaa jätkab oma jõulist mõjutustegevust Euroopas
Vene Föderatsiooni (VF) julgeolekupoliitika põhiolemus ja selle elluviimiseks kasutatavad instrumendid püsisid suures plaanis muutumatutena. Endiselt näeb Kreml enda peamise strateegilise vastasena NATO-t ja eeskätt USA-d.
Vene Föderatsiooni (VF) julgeolekupoliitika põhiolemus ja selle elluviimiseks kasutatavad instrumendid püsisid suures plaanis muutumatutena. Endiselt näeb Kreml enda peamise strateegilise vastasena NATO-t ja eeskätt USA-d.
Julgeolekupoliitiliste eesmärkide saavutamiseks kasutatakse jätkuvalt nii varjatud kui otsest sõjalist sekkumist, korraldatakse infooperatsioone, survestatakse majanduslikult ja mõjutatakse valitud sihtmärke (poliitikuid, ettevõtjaid, teadlasi, ajakirjanikke ja arvamusliidreid) kõigil võimalikel viisidel. Samuti jätkatakse märkimisväärselt suurte ressursside suunamist nii relvajõududele kui ka luure- ja julgeolekuteenistustele.
Julgeolekupoliitika
Märtsis 2018 kinnitati VF president Vladimir Putin taas föderatsiooni presidendiks, mis kinnistab järjepidevust riigi julgeolekupoliitikas. Järjepidevus avaldus teistelgi julgeolekupoliitilistel ametikohtadel kaitseminister Sergei Šoigu, välisminister Sergei Lavrovi või kindralstaabi ülema Valeri Gerassimovi jätkamisega. Oma viimase presidentuuri välispoliitilise lähtekoha visandas president Putin 1. märtsil peetud kõnes föderaalassambleele. Suur osa kõnest oli pühendatud sõjalisele vastandumisele lääneriikidele ja riigi relvajõudude ülimuslikkusele, mis võimaldab toime tulla ükskõik millise vastasega. Retooriliselt pidi tegemist olema väljakutse esitamisega vastastele, sest märkimisväärne tähelepanu oli kõnes suunatud uute relvasüsteemide väljatöötamisele, millel puuduvad analoogid lääneriikide relvastuses. Samas on selge, et vähemalt osaliselt on tahetud riiki vaevavatelt struktuursetelt majandus- ja sotsiaalprobleemidelt tähelepanu kõrvale juhtida ning põhjendatult pöörata nendele vähem tähelepanu.
VF rahvusvaheline asetus on kahetine. Lääneriikide silmis on alates Krimmi annekteerimisest ja Ida-Ukraina konfliktist kaotatud märkimisväärselt poliitilist kapitali ja usaldusväärsust. 2018. aasta näitas selle trendi veelgi kiiremat kasvu, mille ilmekaimad näited on Sergei ja Julia Skripali atentaadikatse, spioneerimine rahvusvahelise keemiarelvi keelustava organisatsiooni (OPCW) järel, sekkumine lääneriikide demokraatlikesse protsessidesse, ühiskondlik manipulatsioon valeuudiste ja sotsiaalmeediaga jne. Sündmuste tulemusel on lääneriikides suurenenud tähelepanelikkus VF sekkumiskatsetesse teiste riikide siseasjadesse, näiteks valimistesse.
VF enda narratiivi kohaselt on riik saavutanud maailmas piisavalt tugeva positsiooni, et esitada väljakutse kehtivale julgeolekuarhitektuurile. Samas on tõsiasi, et mida enam lääneriigid saavad aru „pehmetest mõjutusvahenditest“ ja propageeritud valedest, taandub VF tegelik mõjuvõim ja positsioon rahvusvahelisel areenil sõjalise jõu kasutamisele ja sellega ähvardamisele.
Olulisemate märksõnadena, mis iseloomustavad Lääne ja VFi suhteid aastal 2018, võib esitada relvastuskontrolliga (eeskätt just INF-lepingu rikkumisega) seonduvat, samuti stagnatsiooni Minski lepete rakendamisel ehk ummikseisu Ukraina küsimuses. Koostöö USA-ga on järsult kahanenud valdkondades, kus see seni veel üpris konstruktiivselt toimus, nagu näiteks lennundus- ja kosmoseuuringud.
Samas näib, et Kremli püüdlused esitada VFi ülejäänud maailmale suurvõimuna on vähemalt osaliselt vilja kandnud. Pew Research Centeri 25 riigis tehtud küsitluste kohaselt tajutakse rahvusvahelisel areenil VFi mõjuvõimu kasvu, seda enamasti küll negatiivses võtmes. Kuigi VF seisab silmitsi paljude probleemidega, sealhulgas USA ja EL-i sanktsioonidega ja süveneva geopoliitilise isolatsiooniga, on Putin siiski leidnud võimalusi Moskva mõjuvõimu kasvatamiseks. Näiteks on suhteliselt edukas ja taskukohane kampaania Süürias võimaldanud Kremlil nautida Lähis-Idas sarnast mõju nagu see oli Nõukogude Liidu ajal. Lisaboonusena on tõusnud VFi relvasüsteemide prestiiž Lähis-Idas, mis on üks maailma peamisi relvaturge. Teisalt kasvab risk, et Süüria konflikti venides võivad kulud suureneda ja väljumine osutuda keeruliseks. Küll aga võib Süüria (aga ka Ukraina) konfliktist saadav kogemus päädida kiusatusega rakendada seda oma mõjuvõimu kasvatamiseks mõnes teises sisemiste pingete käes vaevlevas riigis, eelkõige lähinaabruses.
Majandus
VFi majanduskasvu väljavaated perioodil 2018–2020 on tagasihoidlikud, prognooside järgi 1,5%-1,8%. Seda vaatamata Rosstati käesoleva aasta alguses avaldatud andmetele, mille kohaselt kasvas VFi majandus 2018. aastal 2,3%. Võimalik statistikaga manipuleerimine on suunatud eelkõige sisemaiseks tarbimiseks ja kantud ideoloogilistest kaalutlustest.
Kõrgemad naftahinnad võivad majanduskasvu prognoosi siiski soodsalt mõjutada. VFi rahandusministeeriumi esialgsel hinnangul moodustasid eelmise aasta riigieelarve tulud 19,45 triljonit rubla ehk 102,7% planeeritust. Kuna kulud moodustasid 16,71 triljonit rubla, siis kujunes ülejäägiks 2,7% ehk 2,75 triljonit rubla. Kui esialgu kavandati eelarve puudujäägiks 1,3% SKP-st, siis naftatulude suurenemise tõttu kasvasid riigikassa tulud oodatust kiiremini ja seetõttu eelarve ülejäägi saavutaski.
Sanktsioonid on majanduskasvu olulisel määral pärssinud, erinevate analüütikute hinnangul umbes 2% võrra aastas. 2018. aastat aga iseloomustab sanktsioonidest tulenenud surve kasvamine: laienenud on nii sanktsioonide loetelu kui nende rakendamiseks leitavate põhjuste arv. Sarnane trend näib jätkuvat ka aastal 2019, kui VF oma välispoliitilist kurssi ei muuda, mida võib hinnata ebatõenäoliseks. Küll aga võib vastandava poliitikaga jätkamine päädida sellega, et sanktsioonid muutuvad eksterritoriaalseks, millest on juba esimesi märke näha.
Infooperatsioonid
VF jätkas 2018. aastal mõjutusoperatsioonide korraldamist nii siseriiklikule auditooriumile kui ka lääne ühiskondadele suunatult. Infosõda kui üks hübriidsõja elementidest on kujunenud Kremli välis- ja julgeolekupoliitika lahutamatuks osaks. Oma olemuselt tähendab see terviklikku ja kooskõlastatud riigipoolset kampaaniat, mis on mõeldud ühiskonnas toimuvate arutelude juhtimiseks. Lisaks kasutatakse kampaaniat poliitiliste, sotsiaalsete ja meedianarratiivide kaaperdamiseks ning teabe
konteksti moonutamiseks viisil, mis mõjutab ja valmistab otsustajaid ja arvamusliidreid nii poliitilistes liikumistes, mõttekodades, rahvusvahelistes organisatsioonides kui riigiametnike seas ette selliselt, et need arvestaks VFi huve ja eesmärke ka siis, kui nad ise seda endale täies ulatuses ei teadvusta.
Kremli püüdlusi murendada lääne ühiskondade sidusust, võimendada riikide omavahelisi erimeelsusi ja õõnestada rahvusvahelise õiguse autoriteeti on keeruline jälgida siis, kui need väljuvad nn tavapropaganda raamest ehk meediakanalites esitatust. Mõjutusoperatsioonide suundumine teadusasutustesse, mõttekodadesse ja varivabaühendustesse, kaasates selleks ajakirjanikest, teadlastest, poliitikutest ja teistest mõjukatest avaliku elu tegelastest koosnevaid võrgustikke, on arengusuund, millele on üha rohkem hakatud tähelepanu pöörama. Taoliste võrgustike tehtavate „analüüside“ ja sealt väljuvate hoolikalt sõnastatud ja „teaduslikult“ põhjendatud narratiivid, mis rõhuvad sõna- ja mõttevabadusele, aga ka teistele demokraatias toimivatele väärtustele, vaid süvendavad ühiskondade lõhestumist.
Peamiselt on suudetud tõsta Putini isiklikku mainet, aga seda eeskätt kolmanda maailma ühiskondade (nagu Tuneesia, Filipiinid, Süüria) liidrite silmis. Tunduvalt väiksem on VFi propaganda mõju olnud lääneriikides, välja arvatud mõnede ühiskondade äärealadel toimivate (poliitiliste) ühenduste ja nende liikmeskonna silmis. VFis oli Putin ka 2018. aastal endiselt populaarne, vaatamata selgele langustrendile.
Pax Russica
VF jätkab pingutusi, et hoida enda mõjusfääris kunagisi NSVL vabariike. Euroopas näeb Kreml strateegiliselt väga olulistena Ukrainat ja Valgevenet. Pärast NSVL lagunemist on ta neid riike ühel või teisel moel püüdnud endaga siduda, muuta nad „vasallriikideks“. Ilmselt on see seotud vähemalt ühe dimensioonina Kremli sooviga tekitada puhvertsoonid enda ning NATO ja Euroopa Liidu vahele.
Eriti oluliseks on pärast Ukraina pöördumist läände muutunud Kremli jaoks Valgevene, sest selle majandus ja välispoliitika on kuni viimase ajani olnud tihedalt seotud VFi omaga. Olulist rolli mängib Valgevene ka n-ö Pax Russica kontseptsiooni seisukohast, mis oma sisu poolest on 17.–18. sajandil kujunenud Vene imperialistliku ideoloogia alusdogma ehk kolmest vennasrahvast moodustuv „Vene tsivilisatsiooni kolmainsus“.
Pole välistatud võimalus, et tänase Valgevene liidri Aljaksandr Lukašenka lahkudes (olgu selleks sunnitud, vabatahtlik või fataalne põhjus) võivad sündmused väljuda Kremli seisukohast nähtuna kontrolli alt ja puhkeb samamoodi nagu Ukrainas mingit laadi revolutsioon. Võimalik Valgevene pööre Lääne suunas aga tähendaks Kremli jaoks mitmekihilist kaotust. Üks nendest oleks majanduslik dimensioon, sest VFi kaubavahetus Läänega toimub sanktsioonide vältimiseks suuresti Valgevene kaudu, kuid veelgi olulisem oleks poliitiline kaotus.
Vostok 2018
Keskseks sõjaliseks sündmuseks kujunes rotatsiooni alusel Ida sõjaväeringkonda jõudnud Vostok 2018, mille põhiosa kestis 11.–17. septembrini. Erinevalt varasematest tugines õppuse stsenaarium strateegilistele manöövritele: Kesk ja Ida sõjaväeringkondade jõud etendasid vastaspooli, et teha manöövreid erinevates strateegilistes suundades. Esimest korda osalesid õppustel ka Hiina sõjaväelased, mis oli eelkõige olulise sümboolse väärtusega VF-Hiina suhete kuvandi aspektist.
Ametlike teadaannete kohaselt võttis õppusest osa 297 000 võitlejat ehk kolmandik VFi armeest, mis pidanuks tõestama riigi sõjalise võimekuse jätkusuutlikkust ja rahvusvaheliste sanktsioonide mõjutust. Tegelikkuses (vastupidiselt Zapad 2017-le, kus osalejate arvu ametlikes teadetes mitu korda vähendati) ei ületanud osavõtjate arv ilmselt 50 000 ning valdav osa tegevusest toimus Tsugoli polügoonil Taga-Baikali krais.
Vostok 2018 hõlmas hulga pataljoni taktikaliste gruppide manöövreid, massiivseid õhurünnakuid ja täppislööke vastase kriitilise infrastruktuuri pihta operatsiooniala sügavuses. Õppusele andis tooni kindralstaabi ülema kindral Gerassimovi sõnum, mille kohaselt soovis ta näha mittestandardseid lahendusi ja mitte vaadata nädal aega „ette valmistatud sõjateatrit“.
