Marti Kuusiku skandaali valguses: kes on ajaloos lühimat aega pukis püsinud võimumehed?
Rääkides kuningatest, siis tehniliselt on kõige lühemat aega kuningas saanud olla Louis XIX, kes sai Prantsusmaa troonil olla vaid 19 minutit. Nimelt alistus tema isa Charles X 1830. aasta juulirevolutsioonile ning ütles oma valitsemisõigusest lahti.
Selle tagajärjel sai Louis XIX küll võimule, kuid ka tema võimul olekuga polnud revolutsionäärid rahul ning troonil oldud 19 minutit kulutas ta selleks, et resigneeruda oma venna Henri kasuks. Kuna Henri oli toona vaid kümneaastane, siis otsustasid revolutsionäärid, et ka talle valitsemist ei jäeta ning Henrist sai viimane Bourbouni dünastiast pärinev Prantsusmaa kuningas.
Tõsi, valitseda jõudis ta siiski pisut kauem kui Louis XIX - kokku seitse päeva. Ta asendati hoopis Orléansi hertsog ja samanimelisesse dünastiasse kuuluva Louis-Philippe'iga, kes oli nõus valitsema konstitutsioonilise monarhina ehk ära andma suure osa oma võimust. Sellega täitsid revolutsionäärid ka revolutsiooni peamise taotluse.
Mõnes mõttes sarnane saatus tabas Sansibari sultanit Sayyid Khalid bin Barghash Al-Busaid. Khalid sai võimul olla kaks päeva, 1896. aasta 25. augustist kuni 27. augustini. Tema võimuga polnud rahul britid, kellel olid saarel erihuvid ning palusid sultanil tagasi astuda, viidates 1866. aastast pärinevale leppele, mille kohaselt võis uus sultan troonile asuda vaid siis, kui britid selle heaks kiitsid.
Khalid nõudmistele järgi ei andnud ning ühe maailma ajaloo kõige lühema võimulolekuga kaasnes maailma ajaloo kõige lühem sõda. Inglismaa-Sansibari sõda kestis eri ajalooallikate hinnangul 38 kuni 45 minutit. Selle käigus pommitasid Briti sõjalaevad sultani palee maatasa - sultani mehed kandsid seejuures suuri kaotusi - lühikese aja jooksul hukkus umbes 500 sõdurit, britid kaotasid samal ajal aga vaid ühe mehe. Sõja tulemusel sai võimule brittide soosik sultan Hamud ning Sansibarist sai Briti impeeriumi käpikriik.
Mitte ainult kroonitud pead
Kui viimastel juhtudel rääkisime aristokraatidest, kes võimu juurest eri põhjustel minema on puksitud, siis tegelikult on maailmas hulgaliselt näiteid ka tavapoliitikutest, kes võimu mingil põhjusel ülilühikese ajaga kaotanud on. Üldine trend on aga siiski kroonitud peadega sarnane - enamasti on mängus riigipööre või sõjaväeline sekkumine.
Kõige lühemat aega on president olnud Mehhiko poliitik Pedro Lascuráin, kes sai 1913. aastal 34. Mehhiko president olla umbes 45 minutit (eri ajalooallikate hinnangul umbes 20 minutist kuni tunnini). Põhjuseks oli kindral Victoriano Huerta läbi viidud riigipööre, mille tagajärjel varasem president Francisco Madero resigneerus.
Mehhiko toonase seadusandluse järgi oli võimule saamise järjekord selline - pärast presidenti saab võimule asepresident, siis justiitsminister, välisminister ja siseminister. Esimesed kaks oli Huerta juba kõrvaldada jõudnud ning välisministriks oligi Lascuráin, kellel Huerta lühikest aega võimul olla lasi, et oma riigipöördele pisut legitiimsust anda. Huvitaval kombel ei tapnud Huerta Lascuráini pärast resigneerumist ning mees elas veel 1952. aastani ning tegutses usinalt õiguse alal.
Sõjaväelise riigipöörde elas üle ka Sierra Leone poliitik Siaka Stevens, kes valiti 1967. aastal riigi peaministriks, kuid võimul sai mees olla vaid paar minutit. Sõjaväelise riigipöörde tagajärjel ta eemaldati võimult, kuid Stevens oli visa ning naases võimule juba 1968. aasta aprillis. Mees kehtestas riigis ainupartei võimu ning elas sisuliselt diktaatorina, vangistades oma poliitilisi opponente ning omastades riigi vara.
Stevens oli riigi kolmas peaminister 1968. kuni 1971. aastani, pärast mida mees võimu riigis ümber korraldas ning 1971. aastast sai temast ainuvõimu kandev Sierra Leone esimene president. Sellel ametipostil püsis ta 1985. aastani, mil ta ise võimult lahkuma soostus. Stevens suri 1988. aastal Freetownis, Sierra Leone pealinnas.
