Uuringud on näidanud, et sõiduki liikumisega seonduva iivelduse põhjuseks võib olla aju reaktsioon arvatavale mürgistusele.
Teadlased usuvad, et merehaigust ja muud liikumisega kaasnevat iiveldust põhjustab asjaolu, et inimesed on alles hiljuti hakanud liiklema sõidukites nagu autod, bussid ja laevad, ning meie ajud pole sellega veel korralikult kohaneda jõudnud. Suurem osa meie tajudest kinnitab meile, et me püsime paigal — ja auto tagaistmel istudes ongi keha tehniliselt võttes paigal.
Samal ajal on ajus asuvad tasakaaluandurid — väikesed vedelikuga täidetud torukesed — ometi veendunud, et keha liigub teatud kiirusel edasi.
Vedelik nendes torukestes loksub, andes märku liikumisest, tegelikult aga istume paigal. Nii saab aju väga vastuolulisi sõnumeid.
„Kui miski aju sel moel segadusse ajab, nii et see ei oska midagi teha, kutsub see lihtsalt igaks juhuks esile iivelduse,“ selgitas Ühendkuningriigi Cardiffi ülikooli neuroteadlane Dean Burnett. „Me jääme merehaigeks sellepärast, et aju on pidevalt mures mürgitamise pärast.“
Aknast välja vaatamine võib liikumisiiveldust leevendada, kuna kinnitab ajule, et me tegelikult liigume ja kõik on korras. Raamatu või kaardi lugemine võib aga enesetunnet halvendada, kuna kinnitab ajule, et keha on paigal, mitte ei liigu ruumis, nagu tasakaaluandurid väidavad.
Sõidukijuhid kannatavad liikumisiivelduse all vähem, kuna nende ajusse laekub rohkem tõendeid, mis kinnitavad tegelikku liikumist; lisaks on juhil liikumise üle kontroll, mis samuti südamepöörituse sümptomeid ennetab või leevendab.
Küll aga ei oska teadlased seni selgitada, miks liikumistekkeline iiveldussündroom mõjutab ainult osa inimestest, või miks mõned meist autosõidu-iiveldusest n-ö välja kasvavad. Võimalik, et tegemist on lihtsalt evolutsioonibioloogilise õnnemänguga.
