PROOVISÕIT | Mercedes-Benz GLE - ideaalne linnamaastur
Kui teil on kogu loo läbi lugemiseks liialt vähe aega, kuid vajate suurt ja luksuslikku linnamaasturit, siis teise põlvkonna õhkvedrustusega GLE on täistabamus. Kümnesse.
Esmalt saab see kiita õnnestunud kujunduse ja seejärel avara interjööri eest, sest kui siinkirjutajal jääb ruumikas autos enda keskmise kasvu järgi seatud juhiistme taha maandudes põlvede ette reeglina rusikajagu varu, siis kunagise M-klassi mantlipärijas võib selle kahega korrutada. Võrreldes eelkäijaga venis GLE pikkuses 105 ja telgede vahes 80 mm, mistõttu on nüüd seatava tagaistme ees 69 mm enam jalaruumi – tuntavalt rohkem kui konkurentides.
Prooviautol olid all suverehvid, ees 275/45 R21 ja taga 315/40 R21, ent ilma rattakoopalaienditeta jäid tagarattad pisut katmata ja tagumisest koopast välja piiluv „lai rull“ andis autole eriti matšoliku hoiaku. Säärane GLE näeb välja kui musta nahka pakitud iroonilise muigega Michelle Rodriguez, nii et erinevalt „iks-viie“ ostjast ei pea te alailma seletama, miks te endale pruugitud – loe: eelkäijale liialt sarnase – auto ostsite. Audi Q7 on aga nende mõlema kõrval nagu kallisse vaipa rullitud memmeke, kes võib olla teistest tublim ja nutikam, aga keda ei vaadata kunagi sellise pilguga, nagu oma tulevaste laste ema.
Usub "õlipõletajatesse"
Mootorivalikut alustab kaheliitrine 300 d (R4), mis arendab 180 kW/245 hj ja tuleb koos üheksakäigulise “automaadiga“. Kõik GLE-d on nelikveolised (baasmudelitel jaguneb moment telgede vahel võrdselt, maastikupaketiga isendil võib momenti ka 100% ulatuses ühele teljele ümber suunata) ning 300 d saavutab 100 km/h 7,2 sekundiga, kulutades 100 km läbimiseks 6,1-6,4 liitrit kütust (NEDC). Maanteel jäi kütusekulu vahemikku 8,3-8,6 l/100 km, linnas saab hakkama veidi vähemaga. Öises linnas võib kulunäiduks saada isegi 6,5 l/100 km, ent ummikutes võib see nihkuda ka üle 12-liitri. Palju sõltub oludest ja gaasijalast, lisaks oli GLE ka tuliuus, ehk korralikult sisse sõitmata.
Sõit sellise mootoriga meenutab auruvedurit – nii, nagu ma seda ette kujutan –, sest paigaltvõtt võib olla ajamahukas protsess, kui aga rõhk kord üles saadakse, on minek sujuv ja jõuline. Teisisõnu hoolitseb tihedate ülekannetega käigukast selle eest, et te alates jalakäija kiirusest enam punastama ei peaks ning möödasõitudega saab 300 d hästi hakkama. Mootorivalikus on ka kolm kolmeliitrist reas-kuuest, millest 350 d (200 kW/272 hj) ja 400 d (243 kW/330 hj) on õliküttel ja 450 (270 kW/367 hj) bensiinitoidune. Viimane on 48-voldist elektrisüsteemi kasutav pehme hübriid ning enne V8 tulekut ka nobedaim GLE, saades „sada kätte“ 5,7 sekundiga.
Võtke õhkvedrustus
Tänu 48-voldisele elektrisüsteemile kasutab GLE tehnikat ka S-klassi varamust. Olgu näiteks lisavarustusena pakutav E-ACTIVE BODY CONTROL (7800 eurot), mis seadistab õhkvedrustust iga nurga kaupa eraldi, skaneerides auto ees olevat teepinda, et valmistada vedrustust ette löökide neelamiseks ning vältida kere õõtsumist ja noogutamist. Seda lisaseadet ei pakuta baasmudelile ja pole tarviski, sest õhkvedrustus (2052 €) saab nii mugava sõidu kui ka hea haardevõime pakkumisega väga hästi hakkama. Kruusateel andis üksteisele järgnevatest löökaukudest teada vaid kerge müdin, ilma et need kere liikumisi kuidagi mõjutanud oleks.
Ükskõik millisel teekattel mugavat sõitu võimaldav õhkvedrustus on kohustuslik ost ja üks GLE trumpaladest, sest kuigi ka BMW X5 ja Porsche Cayenne on täna enam luksuslikkusele suunatud, kukub see Mercedesel paremini välja, sest nemad on sedasorti autode tegemist kauem harjutanud. Minu jaoks polnud vedrustus liiga jäik isegi mitte Sport-seades ning viimane ei lasknud ka baasmudelil kurvides sügavalt noogutada. Jah, roolisüsteem võiks olla pisut kiirema ülekande ja tummisema vastusurvega, ent teisalt pole auto loojad püüdnudki varustada mudelit ebavajaliku sportlikkusega ning tulemus on suurepärane, olles ühtaegu nii mugav kui ka suutlik.
