Ebausu radadel: kuidas saab musta kassi nägemisest halb enne?

Vana Rooma liidrid tegid omal ajal otsuseid tähtsate asjade kohta nagu valimiste korraldamine ja linnade ehitamine näiteks selle järgi, kuidas linnud lendasid. Ehitajad jätavad tihtipeale välja kolmeteistkümnenda korruse ja jalakäijad väldivad redelite alt läbi kõndimist. Ebausku on palju ning seletus polegi nii keeruline.

Kuigi üldiselt saadakse aru, et ebausk ei ole midagi ratsionaalset, eksisteerib see ikkagi ja suured inimhulgad lähtuvad oma käitumises ebausust ka tänapäeval.

Uues analüüsis, mille inspiratsiooniks on mänguteooria, töötasid kaks teoreetilist bioloogi välja mudeli, mis näitab kuidas mingi ebausk muutub ühiskonnas sotsiaalseks normiks. Millekski, mida paljud järgivad ja mis ära ei kao.

Teadlaste töö, mis avaldati väljaandes Proceedings of the National Academy of Sciences, näitab seda, kuidas erinevate uskumustega inimeste gruppides arendavad lõpuks välja koordineeritud stabiilsed käitumismudelid, mis rakenduvad päriselus järjekindlate sotsiaalsete normidena.

Huvitav on siinjuures see, et süsteemis, kus algselt ei olegi mingit erilist uskumust, tekivad veendumused ja mustrid, mis aegamisi kuhjuvad ebausuks.

Inimesed hakkavad uskuma sellesse, et kui leiab aset mingi sündmus, siis peab käituma just sellisel viisil, sest keegi teine on niimoodi (edukalt) käitunud.

Aja jooksul tekib kogemus, et selline käitumisstrateegia tasub positiivselt ära ja nii tekibki uskumine, käitumine, ebausk. Põnev on see, et ebausu normid võivad muutuda evolutsiooniliselt üsna stabiilseks ja saada seeläbi justkui sotsiaalsete normide osaks.

Morsky ja Akçay töö tugineb mänguteoorial, mis üritab ennustada seda, kuidas inimesed teatud sotsiaalses olukorras käituvad ning otsuseid teevad - uuritakse käitumiste ajendeid.

Teadlased vaatasid, mis on need stsenaariumid, milles kõik osalised saavad samasuguseid signaale, mis on see, mis dikteerib nende käitumise ja valiku konkreetses situatsioonis.

"Klassikaline näide on valgusfoor," ütles Akçay. "Kui kaks inimest lähenevad ristmikule, siis ühele antakse peatumise signaal ja teisele antakse samal ajal lubav signaal, kõik teavad seda. Mõlema osapoole jaoks on ratsionaalne fooritulesid järgida."

Signaal, selles näites valgusfoor, on vastastikune seos - korrellatsioon, mida ilmekamalt võiks nimetada situatsiooni “koreograafiks.”

Penni meeskond tahtis aga teada, mis juhtuks siis kui seda koreograafi stseenis ei ole.

Kas inimesed hakkavad siis tähelepanu pöörama hulgale teistele signaalidele, sealhulgas teiste inimeste käitumisele? Mis käitumist juhib ja kas uskumus muutub vastavalt sellele, kui edukas on sellele vastav käitumine ning veelgi enam, kas sellest tekib kõigi inimeste koordineeritud käitumine?

Teadlased küsisid, mis juhtub siis, kui jalgrattur, kes sõidab ristmiku suunas näeb valgusfoori asemel kassi.

Kass ei ole kuidagi seotud ristmikuga, aga võibolla inimene otsustab oma peas, et kui ta näeb musta kassi, peaks peatuma. Või tähendab see hoopis seda, et vastutulev rattur jääb seisma?

Kuigi kassi värvil ei ole tegelikult seost vastutuleva ratturi käitumisega, võib selline tingimuslik strateegia teinekord lahendada ratturi jaoks olukorra paremini - norm osutub kasulikuks.

See tähendab seda, et praktikas tekib signaal, et teinekord võib olla ratsionaalne järgida neid irratsionaalseid uskumisi.

Oma mudelis eeldasid Morsky ja Akçay, et inimesed on ratsionaalsed selles, et nad ei järgi mingit normi pimesi vaid üksnes siis, kui nende enda kogemus ja arusaam muudavad selle normi järgimise nende jaoks kasulikuks.

Ja siit edasi - inimesed muudavad oma kogemusi ja uskumust imiteerides edukate inimeste uskumisi.

See ongi see, mis tekitab evolutsioonilise dünaamika, kus normid võistlevad üksteise vastu, kerkivad esile ja kaovad vastavalt sellele, mis on inimgrupis ülekaalus.

See evolutsiooniline protsess lõpuks viib uute sotsiaalsete normide tekkimisele.

Lihtsustatult öeldes - kui musta kassi nägemisel marsruudi või enda käitumise muutmine mõjub järjepidevalt positiivselt, süveneb ka ebausk.

Morsky and Akçay näitasid, et evolutsiooniliselt stabiilsed normid, need mida teised ei saa asendada, peavad olema järjepidevad. See tähendab seda, et need peavad edukalt koordineerima indiviidide käitumist isegi siis, kui seda välist “koreograafi” ei ole.

Need evolutsiooniliselt stabiilsed normid, mis ühelt poolt kirjutavad ette kuidas isik peab käituma ja teiselt poolt seletavad, mis saab olla isiku ootus teise osapoole käitumisele, moodustavadki järjekindla uskumuste süsteemi, mis reguleerib paljude osaliste käitumist. Isegi kui selles uskumuses midagi ratsionaalset ei ole.

"Mis mulle selle töö juures meeldib, on see et need uskumised on välja mõeldud ebausud, aga need muutuvad reaalseks, sest tegelikult kõik järgivad neid reegleid. Tekib eraldi sotsiaalne reaalsus," ütles Morsky.

Lugu ilmus lehel Phys.org