LÕIK RAAMATUST | Kuidas rähnil pidevast toksimisest pea valutama ei hakka?
Miks rähnidel pea valutama ei hakka?
Vahest ikkagi hakkab, aga nad kannatavad selle välja.
Aga see pole vist kuigi usutav? Loomad ju tunnevad valu, nii et raske oleks uskuda, et rähn taoks nokaga kogu jõust vastu puutüve kakskümmend korda sekundis, kui see talle valus oleks.
Tõesti võib öelda, et „kogu jõust“, sest rähni nokk liigub kiirusega 5–6 meetrit sekundis, kui see puud tabab. Nii et inertsijõud on 1000 g – ehk rohkem kui tuhandekordne gravitatsioonijõud. Ja lind võib seda teha 12 000 korda päevas! Miks see siis peavalu ei põhjusta?
Muidugi on rähni pea meie omast palju väiksem – see on oluline. Väiksemal peal on ruumalaga võrreldes rohkem pealispinda, seega ka suurem kokkupõrkepind ja rohkem pehmendust. See tegur mängib olulist rolli, kuid see pole veel kaugetki kõik, ja nimelt järgnevatel põhjustel. Keskmise rähni aju kaalub 2,5 grammi, inimese oma aga 1400 grammi. Arvutuste põhjal selgub, et ainuüksi suurusest tulenevalt suudab rähni aju taluda kuusteist korda tugevamaid jõude kui inimese oma.
Inimene kaotab teadvuse siis, kui kiirendus- või inertsijõud jääb 4–6 g kanti. Rähnid suudavad oma palju väiksema aju tõttu teoreetiliselt taluda 65,5 g, kuni kogevad gravitatsioonijõust tulenevat teadvusekaotust. Kuid tegelikult suudavad nad taluda palju rohkem – vähemalt 1000 g. Nii et rähni kaitseb siin muugi peale väikese pea. Sest nende jõudude puhul ei piisaks teadvusekaotuse vältimiseks vaid tillukesest ajust.
Abi on sellestki, et kokkupõrge kestab väga lühikest aega. Mida kauem see kestab, seda suurem on potentsiaalne kahju. Kui turvavööd mittekandev reisija tabab avarii käigus mõnd autoosa, näiteks armatuurlauda, kestab kokkupõrge 3–7 sekundituhandikku. Ameerika jalgpalli profiliigas saavad mängijad peapõrutusi kokkupõrgetest, mis kestavad 15 sekundituhandikku. Rähni noka kokkupõrge puuga kestab aga palju vähem – alla ühe sekundituhandiku.
Lisaks on sel linnul teatud anatoomilised iseärasused, mis lubaksid tal nokaga pikemat aega kasvõi metallpinna pihta taguda. Kokkupõrget kogeb esmalt nokk, aga kokkupõrke jõud kandub koljusse läbi noka lööki pehmendaval moel, nii et sellest ei teki ajukahjustust. Osa sellest jõust suundub kolju alaossa. Allesjäänud inertsijõud levib kohe läbi noka kolju eesossa, eriti just ringikujulisse luutükki nimega orbiit, mis ümbritseb silma. See võib ka selgitada, miks rähnid enne tabamust silmad sulevad. (Ühes katses selgus ühtlasi, et jõu edasikandumises on suured erinevused sõltuvalt sellestki, kas esmalt tabab puud nokaotsa alumine või ülemine pool.)
Kui rähni aju lihtsalt ulbiks kolju sees vedelikus nagu inimestel, siis puu vastu trummeldamisel tekkivad kokkupõrked sunniksid aju pealuu sees edasi-tagasi rappuma, mis võiks seda kahjustada. Rähn on selle eest kaitstud kahel põhjusel. Kolju eesotsas paiknev luu on poorne ja neelab kokkupõrkel energiat paremini kui ülejäänud kolju, kuid lisaks on aju ümber üsna vähe vedelikku, nii et aju ei hakka selle sees ringi põrklema.
Seega on rähni aju kolju sees üsna tihedalt kinni ning paikneb seal nõnda, et selle põhiline pindala on suunatud ettepoole, kust need jõud tulevad. See tuleb kasuks, et need jõud levivad üle võimalikult suure pinna.
Enamik neist erikohastumustest on tekkinud evolutsiooni tulemusena struktuuridest, mis on olemas kõigi lindude peas. Kuid rähnil on veel üks hämmastav eriomadus, mis mängib suurimat rolli: tema keel. Seda pole just lihtne ette kujutada, aga rähni keel, mis algab suust, nagu arvata võib, jaguneb lõua all kaheks. Need kaks haru tulevad aju alt läbi ja kukla tagant üle lagipea tagasi alla noka suunas. Seda vintsket struktuuri nimetatakse hüoidiks ja see pole mingi tavaline keel, vaid märksa tugevam, kõva sisu ja elastsema välispinnaga. Pole küll päris selge, kui palju löögijõudu see endasse võtab, aga mõned teadlased arvavad, et see toimib „turvarihmana“ või lausa turvavööna, muutes kogu pead jäigemaks ja stabiliseerides aju.
Mõned uurimisrühmad on oma töö tähtsuse rõhutamisel välja toonud, et neilt lindudelt õpitu võib rakendust leida inimeste turvakiivrite konstrueerimisel. Kuigi üsna raske oleks neid erilisi kohastumusi inimeste kiivrite puhul rakendada. Pole ju usutav, et meil õnnestuks oma keelt rähni kombel aju tagant läbi tõmmata.
