Ühendkuningriigi territooriumi alla kuuluv Gibraltar asub erilises kohas, kuna pakub vaadet Vahemerd ja Atlandi ookeanit ühendavale Gibraltari väinale, mille kõige kitsamas kohas jääb Aafrika ja Euroopa vahele vaid 14 kilomeetrit vett. See tähendab, et Gibraltarilt on võimalik pidada arvet, kes kahe Euroopa seisukohast väga tähtsa veekogu vahelt liiguvad.

Väina strateegilist eripära mõistis II maailmasõja ajal ka brittide mereväeluure juht John Henry Godfrey, kelle peas küpses plaan luua 1941. aastal Gibraltaril asuva mäe sisse vaatluspost, mis võimaldaks seda strateegilist infot brittidele ka juhul, kui sakslased peaksid Gibraltari vallutama.

Operatsioon Traceri nime kandev salamissioon oli niivõrd salajane, et sellekohaseid plaane arutati pealtkuulamise kartuses admiral Godfrey enda kodus, mitte Whitehallis, kus asuvad brittide valitsusasutused.

Juurdeehitus juba olemasolevale süsteemile

1940ndatel aastatel toimunud arutluste tulemusel hakatigi 1941. aasta lõpus rajama juba varasemalt Gibraltari kaljus olnud nn Lord Airey punkrisüsteemile juurdeehitust, mis sai valmis 1942. aasta suveks. Ehituse suhtes oldi ülisalalikud - ehitajad toodi kohale Suurbritanniast ning neile ei antud mingit teavat selle kohta, mida nad rajavad. Pärast ehitustööde lõppu saadeti nad kärmelt koju tagasi.

Punkril oli kaks vaateava, ühest sai jälgida Vahemerel toimuvat ning teine pakkus vaadet Gibraltari väinale. 68 ruutmeetrises punkris oli sidepidamiseks Mark 3 marki raadiotransmitter ja HRO ressiiver, mis said oma energiat akudest, mille laadimiseks oli sõjaväelastel kaks varianti - elektrigeneraatoriga jalgratas või käsigeneraator. Punkris oli ka pesemisvõimalus ja tualett, mille tarvis oli ehitatud 45 000 liitrise mahuga veepaak.

Punkrisüsteemi tunnel

Vaatlusavad olid hoolikalt varjatud ning ette olid nähtud ka teised abinõud, et vaatlusposti ei avastataks. Näiteks oli tervel punkril heli summutamiseks korgipuust põrand, samuti kasutati ka ventilatsioonisüsteemi tarvis energiat andval jalgrattageneraatoril keti asemel hoopis nahkrihma.

Kokku kuulus plaanijärgselt meeskonda esialgu viis meest, kuid hiljem leiti, et mõistlikum oleks, kui mehi oleks kuus - üksuse juht, kaks arsti ning kolm raadiosideoperaatorit. Üksuse tarvis leiti briti vägedest ka vabatahtlikud, kes olid nõus vajadusel kuni seitsmeks aastaks ülejäänud maailmast eraldatud koopasse jääma.

Kõik oli valmis, aga..

1942. aastaks oli kõik valmis - meeskond, punker ja seitsme aasta pikkuseks punkris viibimiseks vajalikud varud. Sarnaseid operatsioone valmistati juba ette ka mujal Briti territooriumitel, näiteks Sri Lankal - Colombo ja Trincomalee piirkondades.

Juhtus aga see, et liitlasarmeed suutsid vahepeal Põhja-Aafrika vallutada ning seega ei olnud Gibraltar enam otseses ohus. 1943. aasta 24. augustil käskis mereväeluure juht viia läbi ühe viimse sideharjutuse ning punkris peitunud varud jagati laiali ning punker suleti hoolikalt.

Sissepääs salapunkrisse oli peidetud tellistest seina taha

Ehk isegi liiga hoolikalt. Peale II maailmasõda levisid kuulujutud Gibraltaril asuva salapunkri olemasolust. Mitmeid aastaid uurisid inimesed kaljut ning seal asuvaid tunnelisüsteeme, lootuses leida sissepääs kindlustiste salajasesse osasse.

Punkri leidsid alles 1997. aastal koopahuvilised, kellele reetis selle olemasolu mäes peituvates koobastes olnud tuuleiil. Sissepääs oli peidetud tellistest laotud seina taha. Rühm filmis oma leiust üles dokumentaalfilmi, mis avaldati 2012. aastal nimega "Operation Tracer - Stay Behind Cave".

1998. aastal teatas üks sõjaväelastest, Dennis Woods, et tema oli ehitise valmimises osaline ning kinnitas, et just leitud kompleks on operatsioon Traceri tarvis loodud punker. Woods ütles, et kokku tegutses operatsiooni raames kaks meeskonda. Briti salateenistuse MI6 allikatelt saadud operatsioon Traceri punkri põrandaplaan erines leitud punkri omast, seega viitavad nii see asjaolu kui ka kahe meeskonna eksisteerimine, et olemas on ka teine punker, kus teine meeskond töötama pidi.