KATKEND RAAMATUST "Külm sõda Läänemerel 1946-1994" | USA ja Rootsi lennukite allatulistamine Läänemere kohal

Olid hetked, kus Külm sõda muutus Läänemerel ka kuumaks - nii tulistasid Nõukogude Liidu sõjalennukid mere kohal alla kolm välisriikide lennukit. Neist üks oli USA luurelennuk, üks Rootsi luurelennuk ja kolmas Rootsi päästelennuk, mis eelmist otsima oli saadetud. Kui Rootsi lennukid tulistati alla Korea sõja ajal, siis ameeriklaste lennuk veel enne selle algust.

Katkend Mati Õuna ja Hanno Ojalo äsjailmunud raamatust "Külm sõda Läänemerel 1946-1994".

8.aprillil 1950 saadeti La-11 hävitusennukid rünnakule Liepajast 15 meremiili kaugusel rahvusvaheliste vete kohal (Liepajast loode pool) alla eelnevalt avastatud USA laevastiku luurelennuki PB4Y-2 Privateer vastu.

Ameeriklased kasutasid seda tüüpi lennukeid raadioluure (inglise keeles lühend SIGINT) teostamiseks Idaimpeeriumi ranniku lähistel. Vene hävituslennukid tulistasid "imperialistide" relvastamata lennuki alla ja Välisministeerium andis teada, et tulistasime selle alla, kuna vaenulik lennuk oli jultunult sisenenud NSV Liidu õhuruumi. Kui vene lennukid püüdsid teda maanduma sundida, avas vaenlase lennuk tule ja enesekaitseks oldi sunnitud USA lennuk alla tulistama. Igasugused teated ellujäänutest puuduvad. Hiljem, juba perestroika ajal lisati juurde, et madala pilvkatte tõttu vene lendurid USA lennuki merrekukkumist täpselt ei fikseerinud.

USA ametlik seisukoht 9.aprillil oli muidugi täpselt vastupidine venelaste omale - selle kohaselt teostas transpordilennuk õppelendu, oli teel Lääne-Saksamaalt Taani ja jäi teadmata kadunuks 80 miili kaugusel Liepajast edelas. Lennukis olid kümme mereväelast.

Ameerika lennuvägi üritas järgmistel päevadel lennukirususid ja võimalikke pääsenuid otsida, kuid asjatult. Leiti vaid kaks inimtühja päästeparve. Taani kalalaevad avastasid ka mõned lennukirusud. Igal juhul võttis Ühendriikide valitsus teema mitmel korral üles ja nõudis Moskvalt oma "vangistatud lendurite" vabastamist, kuna otseseid hukkumistõendeid ei olnud ja mitmete väga ähmaste tunnistuste põhjal olevat neid Gulagis nähtud... Samad kuuldused liikusid hiljem ka allatulistatud Rootsi lennuki DC3 meeskonna kohta. NSV Liit eitas selliseid väiteid täielikult ja võimalik, et "Gulagis nähtud lendurid" olid tegelikkuses tõesti Läänemere põhjas.

Õnnetud juhused rootslastega

Juba peale Stalini surma, kuid enne Korea sõja lõppu toimus Läänemerel kaks intsidenti, mis lõppesid kurvalt Rootsi lennukitele. Kuigi Korea sõda toimus teisel pool maakera, olid selles avalikult ja varjatult osalevate Lääneriikide ja NSV Liidu suhted väga pinevad. Üllatav on see, et ÜRO resolutsiooni toetamiseks osales selles sõjas 170 sõjamehega ka Rootsi!

13.juunil 1952 tulistas NSV Liidu hävituslennuk Mig-15 alla Rootsi reisi- ja transpordilennuki DC 3 koos kaheksaliikmelise meeskonnaga. Olgu kohe öeldud, et Rootsi lennuk oli relvastamata ja allatulistamine toimus rahvusvahelistes vetes Gotlandi põhjatipu ja Saaremaa loodetipu vahelisel merealal, kus rootslased rahulikult lennata võisid, mitte NSV Liidu territooriumi kohal. Enne lennuki vettelangemist jõudis DC 3 radist kallaletungist ka Rootsi teate edastada.

Kui siis Rootsi raadioluurelennukiks seadmestatud 2-mootoriline USA päritolu transpordilennuk DC–3 (pardal oli 8-liikmeline rootslastest meeskond) ehk C–47 aeglaselt mere kohal lendas, avastati ta Ventspilsi lähedal olnud radarijaamast ja teade sellest läks kohalikule lennuväejuhtkonnale. Selle käsul suunati „rootslase“ vastu ilmselt juba õhus olnud hävituslennuk MiG–15 kapten Ossinski piloteerimisel. See jõudis DC–3-ni minutitega ja Ossinski küsis maalt juhtnööre, mida edasi teha.

„Alla tulistada!“ tuli käsk ja „stalini kotka“ kasvatuse saanud Ossinski avas oma 30 mm ja 23 mm automaatkahureist tule 800 m pealt. Trasseerivaid suitsujälgi jätvaist pisimürskudest oli näha, et need lendavad DC–3-st altpoolt mööda. Rootsi lennukilt vastu ei tulistatud kuna sellistel lennukitel ei ole üldjuhul kaitserelvastust. Seetõttu lendas kapten Ossinski lähemale ja avas uuesti tule 500–600 m pealt.

Seekord sai DC–3 tabamusi vasakusse mootorisse ja teliku väljalaskesüsteemi. Mootor lahvatas põlema ja lennuki tiibadest tulid omapäi tegutsedes välja rattad. Kuna „rootslase“ parempoolne mootor töötas täisjõuga edasi, pöördus DC–3 vasakule, ühtlasi hakkas lennuk langema ja on andmeid, et 6 km kõrgusel olevat sellest välja hüpanud langevarjur.

Nüüd haaras tuli pihtasaanud lennuki juba täielikult ja see langes suitsusaba järgi jättes 50⁰ all merepinna poole. Kapten Ossinskil oli veel laskemoona varuks ja pööranud oma lennuki ümber, läkitas ta põlevasse ja langevasse „imperialisti“ 4 km kõrgusel veel mürske. Mis kindel, see kindel!

3,8 km kõrgusel kadus sõelapõhjaks lastud ja leegitsev DC–3 pilvedesse ning kapten Ossinskil kaotas lennuki silmist. „Punakotkas“ pööras oma lennuki Läti poole tagasi ja maandus kell 13.55 Moskva aja järele Riia Kesklennuväljal.

Kui poolsajand hiljem DC–3 vrakk merepõhjast leiti ja ülesse tõsteti, olid selles vaid nelja hukkunud lenduri jäänused. On võimalik, et pilvest läbi kukkuvast lennukist hüppasid langevarjudel välja veel 3 meest, kuid mingeid teateid pole ei neist, ega esimesest langevarjurist. Tegelikult on ju tõesti olemas väike võimalus, et õnnetud rootslased võidi korajata mõnele kohalesaadetud nõukogude kiirpaadile ja nende hingekesed vabastati kehadest mõnes Siberi vangilaagris? Kuid suurem võimalus on hoopis nende uppumine Läänemerre.

DC-3 polnud ainus kord

Aga tookordne lennukatastroof ei piirdunud vaid DC–3-ga ja selle kaheksa mehega. Kolm päeva hiljem saadeti samale marsruudile Rootsi 2-mootoriline vesilennuk Catalina, et leida jälgi kadu-nuksjäänud lennukist (näiteks päästeparve lenduritega) — ilmselt võttis meie ülemeremaa sõjaväebürokraatidel nii kaua aega arupidamine, mida teha.

Nõukogulased reageerisid seekordki hoopis kiiremini. Catalina lasti alla Hiiumaast lääne pool ja rohkem selliseid uudishimulikke siiakanti ei saadetud.

Seekord oli rootsi lenduritel õnne - kui DC 3 meeskond hukkus täies koosseisus, siis Catalina meeskonnal vedas rohkem. Pihtasaanud vesilennuk sooritas hädamaandumise veepinnale, viis lendurit asusid kummipaati ja peagi võttis nad pardale sealkandis viibiv Lääne-Saksamaa kaubalaev "Münsterland".

Järgnes diplomaatiline konflikt, kus Idaimpeerium tunnistas, et lasime jah teie Catalina alla, sest see rikkus NSV Liidu "püha ja puutumatut riigipiiri", kuid eitas DC 3 juhtumit (elusaid tunnistajaid ju polnud). Riikide suhted olid mitu aastat õige pingelised, kuid ka Rootsi oli delikaatses olukorras, sest DC3 ei lennanud ju niisama lusti pärast Läänemere keskosas, vaid sooritas tõepoolest luurelendu, kus eriaparaatuuri abil otsiti Eestis ja Lätis paiknevaid vene radareid.

Muidugi eitas Rootsi ametlikult sellist eesmärki, kuid paraku oli venelaste poolt värvatud Rootsi diplomaat-spioon säärase luurelennu ettevalmistamisest juba ammu enne selle algust Moskvale infot andnud. Kuna venelased kõike eitasid, siis paraku lootsid hukkunud lendurite omaksed aastakümneid, et mehed on NSV Liidus vangis ja ehk saavad veel kunagi koju.

Rootslaste ettevõetud otsingud lennukivrakke ei avastanud, kuid 2003.aastal leidis need Rootsi piloodi ja sukeldaja, eesti päritoluga Andres Jallai juhitud sonarioperaatorite ja sukeldujate rühm.

1960. aastal Stockholmis sündinud Jallai teenis Rootsi lennuväes hävituslennuki „Viggen“ piloodina, seejärel lennufirmas SAS reisilennuki kaptenina. Ta leidis arhiivist DC–3 luurelennu marsruudi ja tuletas selle järele lennuki hukkumiskoha. Esialgu avastati DC3 vrakk 10.juulil 2003 75 meremiili kaugusel Rootsi rannikust. Lennuk oli 120 meetri sügavusel pooleldi mutta mattunud. Mõne aja pärast avastati ka Catalina vrakk.

DC–3 rusud tõsteti põhjast 18. märtsil 2004, monteeriti tükkidest kokku ja uuriti põhjalikult. Nüüd saab neid saab näha Rootsi Õhujõudude muuseumis (Flygvapenmuseum) Linköpingis, Stockholmist 155 km edela pool.

Katkend Mati Õuna ja Hanno Ojalo äsjailmunud raamatust "Külm sõda Läänemerel 1946-1994".