Uus rakett pistab end kosmosesse lennates nahka
Peagi võib kosmoserakettide suurte raskete kütusemahutite aeg ümber olla. Uut tüüpi rakett ammutab lennu ajal jõudu iseenda kere õgimisest. See tähendab väiksemat massi, odavamaid kosmoselende ja vähem kosmoseprügi.
Tulikuuma oranži gaasi pilves kerkib rakett stardiplatvormilt. Mootor müriseb valjult kui kõu, sellal kui rakett meeter meetri haaval end Maa raskusjõust lahti murrab ja aina kõrgemale õhku tõuseb. Varsti on see toimetanud orbiidile ümber Maa järjekordse tehiskaaslase, aga teisiti kui varem: nimelt ei jää kosmosesse triivima raketi enda kasutuid koostisosi. See rakett on teistsugune: see pistab end kosmosesse lennates tasapisi nahka, nii et sihtmärgini jõudnuna on sest järel ainult mootor ja last.
Sedasi võib kirjeldada uut tüüpi autofaagraketi ehk eneseõgijast raketi kosmosereisi. Ukraina Dnipro Oles Gontšari ja Šotimaa Glasgow’ ülikooli teadlased avaldasid eelmisel aastal laborikatsete tulemused, milles kirjeldati uudse raketi tööpõhimõtet. Kui autofaagid kasutamisvalmis on, võivad need lahendada mitu kosmoselennunduse põhiprobleemi, tehes lendude meeletult kallid hinnad märksa odavamaks ja kahandades kosmoseprügi hulka.
Traditsioonilised kanderaketid, millega kosmosesse lennatakse, on transpordivormina üsna ebatõhus lahendus. Kasulik koorem moodustab sellise raketi kogumassist alla viie protsendi, jäädes sageli kõigest ühe protsendi juurde. Kütus moodustab massist lausa 85 protsenti. Reisilennuki puhul moodustab reisijate ja pagasi mass kogumassist aga 50 protsenti.
Ebaökonoomsus on tingitud kosmoselennunduse suurimast probleemist: Maa raskusjõust on end ülimalt raske lahti rebida. Et tehiskaaslane püsiks orbiidil ümber Maa, peab see arendama kiirust ligi 28 500 km/h. Kui kiirust on vähem, saab raskusjõud satelliidist võitu ning see kukub Maa poole. Päikesekesksele orbiidile jõudmiseks on tarvilik sootuks suurem kiirus, ligi 40 300 km/h. Mida suuremat kiirust on vaja arendada, seda rohkem on vaja kütust.
Loe lähemalt aprilli Imelisest Teadusest!
