Sulavad mägiliustikud toovad lagedale ohtlikud tuumajäätmed

Arktikas, Islandil, Alpides ja teistes mäeliustikes läbi viidud uurimused näitavad, et meid ähvardab liustikes peituvate tuumajäätmete välja sulamine, vahendab Phys.org.

Kokku tuvastasid teadlased tuumajäätmeid kõigis 17 uuritud paigas. Enamasti oli radioaktiivse materjali hulk vähemalt kümme korda suurem kui norm ette näeb. "Need on ühed kõige kõrgemad tasemed, mida me väljaspool tuumaõnnetuste tsoone näinud oleme," ütles Plymouthi Ülikooli teadlane Caroline Cleson.

Radioaktiivsed jäägid on liustikesse jõudnud happevihmade tulemusel - kui Maale üldiselt langevate vihmade puhul jaotuvad ohtlikud ained pinnase ja taimede vahel ära, siis lumena alla sadav happevihm muutub tihti liustike osaks. Seal toimub omakorda settimine, mis jäätmete kontsentratsiooni suurendab.

Kuna radioaktiivsed osakesed on väga kerged, võivad need jõuda esialgsest õnnetuskohast väga kaugele. "Kui need langevad vihmana alla, uhutakse need ajapikku ära ning tegemist on justkui ühekordse sündmusega. Lumena alla sadavad osakesed võivad aga aastakümneid jääna säilida. Kliimamuutuste mõjul sulades uhutakse need aga mäestikest alla," selgitas Cleson.

Teadlaste sõnul on liustikesse oma jälje jätnud erinevad tuumakatastroofid, kuid ka tuumarelvade testimised. "Näeme näiteks päris kõrget tõusu 1963. aastal, perioodil, mil viidi läbi mitmeid tuumarelvade katsetusi," ütles Clason.

Liustikest pärinevate tuumajäätmete keskkonnamõjusid on juba ka näha - näiteks on viimastel aastatel Rootsis leitud metssealihast tuvastatud turvalisest kümme korda suuremaid tseesiuminäite.

Kõige ohtlikumaks keemiliseks ühendiks peetakse plutooniumi lagunemisel tekkivat ameriitsiumi, mille poolestusaeg on 400 aastat. "Ameriitsium lahustub keskkonnas paremini ning on suurem alfakiirguse allikas. Mõlemad need omadused on toiduahelates levimise poolest väga ohtlikud," ütles Clason.