LÕIK RAAMATUST | Kuidas me teame, et Maa pole lame?

Rahva Raamatu kirjastuselt on ilmunud uus silmiavav raamat "Seletav teadus", mis koondab teadusfakte ja teadusulmet. Autor Jay Ingram annab meile lõbusas ja lihtsas keeles vastused paljudele põnevatele küsimustele nagu näiteks: Kas ämblikud suudaksid nahka panna kogu inimkonna? Miks on piprad vürtsikad? Miks on mõned inimesed vasakukäelised? Toome teieni ühe põneva küsimuse raamatust.

Kuidas me teame, et Maa pole lame?

Nii uskumatu kui see ka pole, leidub maailmas endiselt inimesi, kes arvavad, et Maa on lame, eitades rohkem kui kahe tuhande aasta jooksul kogutud tõendeid selle kerakujulisuse kohta.

Viimati jõudsid selliste arvamustega ajalehtede pealkirjadesse räppar B.o.B. ja „Hull“ Mike Hughes Californiast. B.o.B. lõi GoFundMe lehekülje, et saata kosmosesse satelliidid, mis tema uskumust tõestaksid. Eriti palju raha pole tal koguda õnnestunud. Mike lasi end taeva poole omaenda raketis, tahtes tõestada, et kogu jutt kerakujulisest Maast on vale, ning kuigi ta üsna kiiresti tagasi maa peale tuli, peab ta kuuldavasti plaani järgmise lennuga kõrgemale tõusta.

Aga isegi kui üht neist kahest saatnuks edu, poleks neil oma väidete tõestuseks muud peale fotode, aga fotosid leidub ju ka ümmargusest maakerast. Lamedasse Maasse uskujad peavad neid küll võltsinguteks, aga eks sama saaks öelda ka nende fotode kohta, mida Mike ja B.o.B. teha võivad.

Viisakaks jäädes võiks lamedasse Maasse uskuvaid kahtlejaid lihtsalt ekstsentrikuteks nimetada. Tegelik küsimus oleks selline: kas leidub vaatlusi, mille tulemused toetaksid lameda Maa teooriat? Ma ei räägi siin sellest, et heidame pilgu kaugustesse kaduvatele tasandikele ja pomiseme endamisi: "See tundub lame." Ma pean silmas mõnd tegelikku eksperimenti.

Paljud lamedasse Maasse uskujad mainivad üht sellist katset. Selleks on Bedfordi kanali katse, mille kavandas ja tegi teoks mees nimega Samuel Birley Rowbotham 1830ndate lõpus. Rowbotham, kes kasutas autorinime Parallax, käis välja mõtte, et kui Maa on kerakujuline, siis kuuemiiline (ligi 10 km) lõik Old Bedfordi jõest Inglismaal oleks suurepärane paik, kus seda katsetada.

Old Bedford oli pigem kanal kui jõgi; sirge ja enamasti ka tasase veega. Rowbotham tõi välja, et 9,6 kilomeetri pikkusel lõigul peaks maapinna kurvatuur selgelt esile tulema, kui maakera ümbermõõt on tõesti 40 000 km. Oma esimeses eksperimendis hoidis Rowbotham teleskoopi kaheksa tolli (20 sentimeetri) kõrgusel vee kohal ning jälgis, kuidas kolmejalase (ehk umbes ühemeetrise) mastiga paat temast aeglaselt kaugemale liikus. Ta väitis, et suutis paati jälgida kuue miili kaugusele, ehkki kumera Maa puhul pidanuks paat horisondi taha kaduma.

Teise katse puhul paigutas ta kanali äärde iga miili tähistamiseks viie jala kõrguste varrastega lipud ning jälgis neid teleskoobist, mis oli samuti täpselt viie jala kõrgusel. Ta väitis, et iga lipp kanali ääres paistis olevat samal kõrgusel, mis tõestab taas, et Maa on lame.

Rowbotham kõneles oma katse tulemustest mitukümmend aastat, ilma et need leidnuks erilist tähelepanu, kuni teine lamedasse Maasse uskuja John Hampden pani välja 500 naelsterlingit (tollal väga suur summa) sellele, kes suudaks veenvalt tõestada maakera ümarust.

Alfred Russell Wallace võttis väljakutse vastu. Sa ei pruugi seda nime küll kuulnud olla, kuid tegu oli hiilgava teadlasega, kes leiutas evolutsiooniteooria samal ajal kui Charles Darwin. Ta ongi tuntud just selle, mitte aga tolles õnnetus kihlveos osalemise poolest. Õnnetu oli see selles mõttes, et ta nii võitis kui kaotas.

Wallace’i demonstratsioon leidis aset tolsamal kuuemiilisel Bedfordi jõe lõigul. Tema pani selle äärde püsti kolm kolmeteistkümne jala (umbes nelja meetri) kõrgust teivast, ühe kanali kummassegi otsa ja ühe keskele. Ta väitis, et kui neid kolme teivast teleskoobist vaadelda, siis keskmine on teistest umbes viie jala (pooleteise meetri) jagu kõrgemal, kuna need kolm teivast järgivad maapinna kurvatuuri. Tal oli õigus ja ta võitis kihlveo, kuid Hampden mustas ja isegi ähvardas teda veel mitu järgnevat aastat. Nii et kihlveo võitmine muutis ta elu õnnetumaks.

Aga kuidas Rowbotham siis alguses nii rängalt mööda pani? Standardselgituseks on, et ta ei võtnud arvesse tõsiasja, et valgus murdub läbi õhu reisides. Kui jaheda õhu kihi kohal on kiht soojemat õhku, siis läbi selle õhu liikuv valgus murdub maapinna suunas, mitte ei liigu sirgjoones edasi. Seetõttu muutub nähtavaks seegi, mis jääb maapinna kumeruse taha, justkui horisont keerduks su silmade ees üles nagu odav tapeet. On väidetud, et kui viikingid kandsid ette Põhja-Atlandil nähtud hiiglaslikest veekeeristest, võis tegu olla sama nähtusega.

Niiviisi võis Rowbotham tõesti näha lippe asumas samal kõrgusel, kui sel päeval oli valguse kurvatuur umbes sama mis maapinna kurvatuur: nii nad neutraliseeriksid üksteist. Vähemalt suuremas osas.

Nii et Bedfordi kanali katse, mida mõned peavad parimaks tõestuseks Maa lameduse kohta, on tegelikult tõsiselt vigane. Aga ikkagi leidub ka poolteist sajandit hiljem inimesi, kes usuvad Maa lamedusse. Nad võivad ju seda uskuda, kuid neil puuduvad tõendid.