Vabadussõja murrangulised kuud 1919. aastal: vaenlane löödi Eestist välja
Juba Vabadussõja esimesel päeval oli Narva jõudnud peastaabi ülema kindral Andres Larka direktiiv: „Kui taganeda tuleb, taganege järk-järgult raudteed ja kiviteed mööda. Sillad kõik lõhkuda. Abi saadame niipalju kui võimalik.“
Sellega oli kindral Larka möödaminnes sõnastanud olulise doktriini – kui vaja, siis tuleb taganeda, kuid võideldes ja võimalikult venitades, võites tagalale aega kaitsejõudude tugevdamiseks, väeosade formeerimiseks, relvastuse ja varustuse hankimiseks.
Veel kümmekond päeva hellitas 1. diviisi juhtkond vastase kohese tagasitõrjumise plaane, kuid need luhtusid ja tuligi asuda visale, järkjärgulisele taandumisele. See kõlab enesestmõistetavalt ja ilmselt eesti sõdurite jaoks oligi seda, kuid näiteks Lätis kulgesid sündmused teisiti. Läti vähesed rahvuslikud jõud lasid punaväel (mis samuti koosnes suuresti lätlastest) võrdlemisi lihtsalt Riiani marssida ja neid püüti peatada alles pealinna all, kuid see ei õnnestunud. 3. jaanuaril, kui Eestis algas Punaarmee tagasitõrjumine, sisenesid punaste läti küttide eelväed Riiga ja päev hiljem järgnesid neile peaväed.
Eestis seevastu algas Vabadussõja etapp, mida vastne ülemjuhataja Johan Laidoner 27. detsembril nimetas „vabastuse sõjaks“. Võimalik, et just see määratlus, lühenedes Vabadussõjaks, andiski sõjale nime. Tegemist oli eesti sõdurile kõige hingelähedasema ja arusaadavama osaga Vabadussõjast (kui Landesveeri sõda kõrvale jätta), mis tagantjärele vaadatuna kujunes lausa militaarseks pidupäevaks. Sissetungija tuli piiri taha visata, siin ei olnud mingit kaksipidi mõtlemist.
2. jaanuaril oli taganemine lõppenud nii Viru rindel kui lõunas. Midagi oli õhus. Mõlemale rindele jõudsid uued täiendusosad ning nii oli Eesti vägede üldjõud 3. jaanuaril 1919 kõigis kaitselõikudes kokku ümmarguselt 4800 tääki ja mõõka, 147 kuulipildujat, 21 suurtükki, 3 laiarööpmelist soomusrongi ja 1 kitsarööpmeline soomusrong.
Neile tuleb liita võimas psühholoogiline relv: kulutulena levinud uudis, et soomlased on päral ja jõuavad kohe rindele. Eneseusu tekkele oli sümboolse väärtusega ka Kalevlaste maleva pidulik rindeleminek 2. jaanuaril 1919.
Peaminister Konstantin Päts meenutas: „Ja seda ülendavat silmapilku nägid paljud, kui meie esimene vabatahtlik sõjavägi Kalevi maleva oma sõjalaulu lauldes „Viimse vere tilgani tahame võidelda“ mööda Narva maanteed välja marssis. Neile saatsime juba ruttu paar korraldatud ja õpetatud roodu järele.“
Ka kindral Aleksander Tõnisson kinnitas: „Kalevlasi oli lust näha. Osalt õige soliid härrad. Teiste seas ka tuntud nimed seltskonnast. Sanitaride ametis professorid. Mehed väga tõsised. Saadakse silmapilgu suurusest aru.“ Kalevlaste maleva ei olnud küll kaugeltki esimene üksus, mis muusikahelide saatel läbi linna rindele või Balti jaama marssis, ent kui varasemaid vaadati pigem „erapooletult“, siis kalevlaste mineku ajaks oli meeleolu juba muutunud. Tol päeval läks sõtta kokku tuhat meest ja see ei olnud tühine jõud.
Punaväel seisis rindel ja rinde lähimas ümbruskonnas umbes 6200-6500 tääki ja mõõka, 79 kuulipildujat ja 34 suurtükki. Niisiis oli vaenlane endiselt ülekaalus, kuigi mitte enam mäekõrguselt. Laidoner andis direktiivi, millega määrati väekoondistele üldiselt veel kaitseülesanded, kuid rõhutas, et kaitse peab olema aktiivne ja vastast tuli häirida rünnakute ning maakuulamisega. See oli enesestmõistetav, et võimalusel tuleb haarata ka initsiatiiv.
Murdmine
Murrang tuligi – nelja päeva jooksul üksteisest enamasti sõltumatult puhkenud ja kulgenud lahingutega.
3. jaanuaril toimus Valkla ja Priske lahing. Valkla mõisa juures õnnestus 4. polgu meestel peatada Salmistu poolt lähenenud 52. Tallinna punase kütipolgu üksus. Lahing ei olnud suur, kuid tõsiasjaks jäi, et punased taandusid ja jätsid maha ka Salmistu, kuid hõivasid selle öösel uuesti.
Selle väikese lahingu pöördeline tähtsus selgus alles tagantjärele. Vahetud osalised seda veel ei tajunud ega saanudki tajuda, nagu kujukalt tõendab Valkla mõisas 4. jaanuaril tehtud sissekanne ühes sõduripäevikus: „Jällegi kõik rahulik. Punane ei tükki ka enam peale. Muidugi ei lase ninanipsu pärast, mis tal kaunis kalliks maksma tuli. 10 surnutena, peale selle haavatud.“
Kaitsjad ise kaotasid „ninanipsuga“ kolm meest. Veelgi miniatuursem oli Soodla jõe ja Piibe maantee vahel asuva Priske saeveski tagasivõtmine Tallinna kütipolgult. 1. polgu kapteni Leonhard Krulli käsutuses oli selleks 80 meest, veski hõivamisest võttis vahetult osa veelgi vähem. Märkimist väärib, et siin osales esimest korda ka kaks (omavoliliselt rindele kiirustanud) soomlast, kes mõlemad said haavata, seersant Gunnar Ambrosius surmavalt.
Terve rinde seisukohast oli olulisem see, mis toimus Priske veskist umbes viis kilomeetrit lõuna poole jääval raudteel. 3. jaanuaril oli Tartu punase kütipolgu II pataljon hõivanud Aegviidu jaama ja asus järgmisel päeval piki raudteed liikuma Kehra poole. Saabus üks sõja otsustavamatest hetkedest, kus asjaolud kombineerusid Eesti poolele soodsal moel.
Soomusrong nr 1 oli saabunud just Tallinnast remondist ja kapten Anton Irv otsustas lähenevale vaenlasele vastu sõita. Mõni kilomeeter Kehrast ida pool, Arudevahe talu juures lagendiku serval kohtus rong vaenlase ahelikuga ja avas nende pihta u 200 m kauguselt tabava suurtüki- ja kuulipildujatule. Rongi 30-meheline dessant ründas metsa taandunud punaste ahelikke ja lõi need laiali.
Punastel jäi maha 21 surnut, üks roodukomandör võeti vangi. See oli soomusronglaste esimene tõeline triumf ja nende edulugu oli alanud. Juba 5. jaanuaril tungiti Aegviitu, vallutati see ja jätkati 6. jaanuaril Jäneda suunal, saades saagiks punaste töökorras patarei (3 kahurit) koos sidevahendite ja patareikomandöriga.
Neil päevil toimusid murdelahingud ka veel (Kehrast lõuna poole minnes) Vetlas ja Voosel, neist mõnevõrra tuntum on aga Aidu lahing Põltsamaa ja Jõgeva vahel, mis käis juba lõunarinde alla.
Siin oli punaste (muuhulgas punasoomlaste) pealetung takerdunud juba vana aasta lõpus. 4. jaanuaril tulid punaväe 49. kütipolgu ülekaalukad üksused ja punased soomlased järjekordselt rünnakule. Kuid mõningase tulevahetuse järel õnnestus Eesti 2. polgu jõududel neid omakorda tiivalt rünnata, vaenlane sattus segadusse ja taandus.
Punaste võitlusvaim hajus, selles lõigus enam peale ei tungitud ja mõnepäevase vaikuse järel pühkis siit juba läbi soomusrongide bravuurne sööst Tartu peale.
