Naised Ukraina rindel: sool pole sõjas tähtsust, poistel ja tüdrukutel on täpselt samad probleemid
Teatavasti on Seli Tervisekeskus taastusravile võtnud haavatud Ukraina võitlejaid juba alates 2015. aastast. Projekt on saanud tähelepanu kõige kõrgemal poliitilisel tasandil, kuid sama olulised on ka need kontaktid ja sõprussuhted, mis on tekkinud Eesti ja Ukraina riigikaitsjate vahel üksikisikute tasandil. Kuna eelmise aasta lõpus oli taastusravil viieliikmeline naissoost sõjaväelaste grupp, siis korraldasin nendega vabas vormis vestlusringi, keskendudes just naissoost võitlejate kogemustele ja mõtetele.
Ukraina meediast on võimalik lugeda, et iga päev on ca 20-30 miinipildujarünnakut Ukraina positsioonidele. Rinne on aga pikk. Kas see tähendab, et lastakse konkreetsete positsioonide pihta ja ülejäänud võitlejate olukord on rahulik?
Olukord ei ole rahulik, raadiosaatjast me ju kuuleme kogu aeg, et lastakse. Sõda käib juba viiendat aastat ja me kõik tunneme seal üksteist. Mis siis, et meid ei lasta, aga me ju teame ja tunneme neid kaasvõitlejaid, kes on rünnaku all.
Sellises olukorras ei saa rahulik olla ja puhata ka mitte. Kõige rohkem tulistatakse 80 mm ja 120 mm miinipildujatest. Sihtmärkideks on teatud kogunemiskohad, meie asukohad, kui separatistid saavad infot nende kohta või kui neil on soov hävitada mõned objektid, et me neid kasutada ei saaks. Lastakse sihilikult ka meedikuid, sest meditsiinisõidukid liiguvad teatud ajal kõige nähtavamalt.
Mõlemad pooled jälgivad üksteist nii droonide kui ka kaameratega, lisaks jagavad infot kohalikud elanikud. Eks neil on ka emotsionaalset laskmist – kui Venemaal oli jalgpalli MM, siis hakati alati laskma pärast matši lõppemist. Tollal oli rohkem ilutulestiku moodi tuli, et rohkem pauku teha. Eriti palju lasti siis, kui Venemaa võitis Saudi Araabiat.
Kas Ukraina meediast saab lugeda, kui palju teie vastu lasete?
Meie hoiak on see, et igale laskmisele tuleb alati vastata ja vastata adekvaatselt.
Kui nüüd naistest rääkida, siis kuidas vaimse vastupidamisega on? Kas meessoost ja naissoost võitlejate psühholoogilised probleemid on erinevad?
Sool pole tähtsust, poistel ja tüdrukutel on täpselt samad probleemid. Eelkõige on tegemist stressireaktsioonidega, depressiooniks pole seal aega.
Suurem osa varustusest on ju mõeldud meestele. Kuidas naistele see varustus sobib? Kas liiga raske ei ole?
Võrreldes sõja esimeste aastatega on varustus palju paremaks läinud. Aga tõsi, naised kasutavad meestega täpselt sama varustust. Ning meedikutel on lisaks oma meditsiinikott kaasas, nii et naissoost meedikute varustus kaalub meeste omast rohkem. Mõni kohendab endal näiteks killuvesti.
Põhimõtteliselt saavad jalad ja selg valu, aga sealses olukorras ei taju seda. Adrenaliin on kõigil nii üleval. Kui saad koju puhkusele, siis järgmisel hommikul hakkad tundma kehas erinevaid valusid.
Kuidas on olukord lastehoiuga – kui ema ja isa on sõjaväelased ning peavad rindel olema, siis kas ühel lubatakse koju jääda?
Jah, on võimalik ka koju jääda, aga enamasti seda ei tehta. Tavaliselt tahetakse koos rindel olla. Täpsemalt on nii, et kumbki pool ei taha teist üksinda rindele lasta. Leitakse võimalus lastehoiuks, näiteks vanavanemad hoiavad või lausa palgatakse lapsehoidja. Kui lapsed on juba suuremad, siis võivad ka lapsed üksinda koju jääda. Siis aga lepitakse kokku, et laps ise vanematele ei helista, vaid helistab alati ema või isa.
Kuidas lapsed toime tulevad?
Loomulikult nad põevad, aga saavad olukorrast aru ja toetavad meid.
Kuidas olmega on? Kus te magate, kuidas te end pesete? Milline infrastruktuur teil seal on?
Elame punkrites või mahajäetud hoonetes. Talvel kütame bursuikaga. Loomulikult tuleb taolistes kohtades öösiti varjata valguse kasutamist, sest teadaolevalt ei ole nendes kohtades kohalikke elanikke ning valguse kasutamine muudaks meid kiiresti sihtmärgiks.
Pesemisega on nii, et alati töötatakse mingeid lahendusi välja, punkritesse on ka saunu ehitatud. Aga teinekord piisab ka sellest, kui sul on pangetäis puhast vett. Mõnikord tulevad kohalikud elanikud tagasi oma majadesse ning me ei saa neid otseselt keelata. Ja juhtub ka nii, et kui me mõnes kohas oleme väga kaua ühe koha peal olnud, siis elanikud hakkavadki tagasi tulema, sest loevad olukorda turvaliseks.
Ning teinekord on sellises kohas elavad lapsed kõige suuremad spetsialistid – nad teavad täpselt, kuhu miinid langesid ja millised neist on lõhkemata. Tegelikult ei tohiks seal keegi elada. Kui sõda läbi saab, siis tuleb kogu seda territooriumi veel palju aastaid miinidest puhastada.
