Kuidas pööraselt rikkad inimesed väga kulukate sisseostude eest tasuvad?
Kõige sagedamini kasutavad mõõtmatult rikkad inimesed ülikalliste ostude eest tasumiseks krediitkaarti.
Kuidas jääb aga tehingutele kehtestatud piirangutega? Nagu arvata võite, kasutavad ülijõukad inimesed teistsuguseid krediitkaarte kui meie, lihtsurelikud, ning nendega kaasneb hulk täiendavaid hüvesid, mis peaksid tagama selle, et klient kogu oma varandusega teise panka ei jaluta.
Ehkki taoliste kaartide olemasolu ei ole saladus, ei võimalda neid väljastavad pangad reeglina klientidel ise selliseid kaarte taotleda, vaid pakuvad nende kasutamise võimalust ainult eriti jõukatele klientidele.
Kõige tuntum eliitkaart on tõenäoliselt musta värvi American Express, kuid sisuliselt samu ülesandeid täitvaid krediitkaarte leidub teisigi.
Need võimaldavad kaardi omanikul osta hinnast hoolimata, mida hing ihaldab, ja ainuüksi kaardi omamisega kaasneb arutu hulk tasuta teenuseid. Üheks selliseks teenuseks on mis tahes soovitud ülekande tegemiseks võimaluste leidmine. Mõnikord ei pruugi see olla keerulisem kui läbi müüdud etendusele piletite leidmine ja hankimine.
Üks American Expressi juhtivtöötaja, kellelt küsiti kõige pentsikumate soovide kohta, mida ettevõttel on tulnud nende Centurion-klassi krediitkaardi omanike palvel täita, meenutas juhtumit, kus kaardi omanik oli palunud toimetada oma Londoni aadressile peotäie liiva Surnumere rannalt. Ettevõte saatiski mootorrattakulleri Surnumere äärde liiva korjama. Väidetavalt kasutati seda liiva kliendi lapse koolitöö juures.
Teine kummaline palve saabus kelleltki, kes soovis leida hobust, kelle seljas Kevin Costner filmis "Tantsib koos huntidega" (Dances with Wolves, 1990) ratsutas. Ettevõtte esindajatel õnnestus kliendi jaoks tasuta teenuse korras konkreetne hobune tõepoolest leida ning korraldada lisaks kliendile hobuse müümine ja isegi talle koju Euroopasse toimetamine.
Arvestada tuleb siiski asjaoluga, et enamasti on ka sellistele kaartidele kehtestatud tehingu ülempiir, ainult et selle ülempiiri suurus sõltub omaniku isikliku vara suurusest ja tema läbisaamisest konkreetse pangaga. Praktikas on lihtsam öelda, et kaardil pole tehingupiirangut, ehkki tegelikult saadaks pank peaaegu kindlasti kontrollpäringu isikule, kes üritab nende kaardiga tasuda miljardi dollari suurust arvet (kui vastava tehingu osas pole just eelnevalt kokku lepitud).
Juhul, kui miljardär soovib millegi eest maksta vahetult, mitte krediitkaardi kaudu, saab ta sama mugavalt tasuda deebetkaardi või maksekorralduse ehk tšekiga. Nagu krediitkaartidegi puhul, pole summale, mida ühe ülekande raames sel moel kulutada saab, piirmäära kehtestatud. Küll aga võidakse teatud tehinguid sarnaselt krediitkaardimaksetele üle kontrollida, eriti kui need on konkreetse konto omaniku kohta tõeliselt pöörased ja ebatavalised.
Teadaolevalt kõige suurema tšeki on kirjutanud Harold Hamm, kes pärast lahutust maksis endisele abikaasale sel moel kohtu korraldusel 974 790 317 dollarit ja 77 senti. Nii hämmastav, kui see ka pole, keeldus eksabikaasa esialgu maksekorraldust rahaks vahetamast, kuna leidis, et Hammi toonase varanduse juures, mida hinnati 18 miljardile dollarile, oli seda liiga vähe. Küll aga muutis naine järgmisel päeval kiiresti meelt. Tšeki rahaks vahetamise protsess toimus nagu iga teinegi, kui välja arvata asjaolu, et panga esindaja helistas Hammile ja kontrollis, ega maksekorraldus pole võltsitud, enne kui nõutud summa tema eksabikaasa kontole kandis.
Vähemalt USA-s ei tasu jõukad inimesed reeglina ostude eest sularahas. Miks nii? Lihtsalt öeldes ei võtaks keegi seda vastu ning lisaks kehtib riigis üllatavalt suur hulk tõsiseid seaduseid, mida on ülisuuri summasid käideldes lihtne pahaaimamatult rikkuda.
Kui need takistused kõrvale jätta, tuleks silmas pidada, et ehkki paljud pangad rõhutavad, et sellele, kui suuri summasid klient võib oma kontolt korraga välja võtta, ei kehti mingeid piiranguid, võib see tegelikkuses kujuneda parasjagu keeruliseks protsessiks. Pole välistatud, et panga reservis lihtsalt ei leidu nii suurt hulka sularaha. Sellepärast palub suurem osa maailmas tegutsevatest pankadest, et kliendid, kes soovivad suuremaid summasid sularaha välja võtta, teataksid sellest mitu päeva ette, nii et pank saaks teha vajalikke ettevalmistusi. Mõistagi võtab raha kohaletoimetamine seda rohkem aega, mida suuremat summat klient nõuab.
Suurem osa superklientidest võib sellisel puhul oodata ka pangapoolset järelepärimist selle kohta, milleks nad kavatsevad nõutud sularaha kasutada — veendumaks, et keegi ei ürita klienti tüssata.
Näiteks USA-s on pankadel vastavalt 1970. aastast pärinevale pangasaladuse seadusele kohustus teatada vähemalt 10 000 dollari suurustest sularahatehingutest USA maksuametile IRS-ile. Lisaks nõuab kehtiv USA maksuseadus, et kõik eraisikud ja suurem osa USA-s tegutsevatest ettevõtetest (aga mitte kõik) teataksid maksuametile 10 000 dollari suurustest või suurematest sularahamaksetest isegi juhul, kui seda raha ei kanta kellegi pangakontole.
Viimastel aastatel on 10 000 dollari kui suhteliselt väikese summa piirmääraks kehtestamise suhtes laialdaselt nördimust väljendatud, kuna seda summat pole inflatsiooni arvestades kohandatud pärast seadusepügala 1970. aastal kehtima hakkamist. (1970. aastal oli 10 000 dollari väärtuseks nüüdisaegses vääringus umbes 65 000 dollarit.)
Huvitaval kombel on üheks kohaks, kus kliendi poolt korraga makstava summa suurusele pole piire seatud, oksjonimajad. Küll aga hoiatavad oksjonimajad, et kõikide sularahamaksete puhul jäävad kehtima kõik seadusega ette nähtud piirangud. Unustada ei maksa, et ka maksuamet ilmutaks kõikvõimalike suurte summadega sularahas arveldamise suhtes niikuinii kõrgendatud tähelepanu.
