Keskklassi maasturitaoliste segmendis on kõva konkurents: Eesti autoostjad haaravad letilt Volkswagen Grupi tooteid ja veeretavad rõõmuga koju PSA kontserni linnadžiipe.

Citroën C5 Aircrossi sõsarmudeli, Peugeot 5008* müük on läinud tõusujoones. See kuni seitsmekohaline linnamaastur rõõmustab klassikalise välimuse ja ulmelise kokpitiga ning suurepärase ruumijaotusega.

Opelil pole oma mudelit vaadates samuti justkui põhjust nukrutsemiseks – klassikalist joont hoidev Grandland X on pälvinud soojema vastuvõtu kui väiksem Crossland X. Aga paraku just Grandland X-ile võib veel ühe sõsara tulek põntsu panna, sest kuigi hinnalt odavam, ei paku Opeli linnadžiip nii mitmekülgset mugavust, mida C5 Aircrossist kuhjaga leiab.

See võiks ju olla tunnetuse küsimus, eks – ilu on vaataja silmades jne. Kolleegid, kes arvukate sõsaratega sõitnud (lisaks kolmele nimetatule veel ka DS7 Crossback) ütlevad kui ühest suust, et mugavuse osas teeb Citroën Opelile ära. Citroëni keskklassi linnamaastur oleks justkui tänava päikeselisemalt poolelt tulnud – auto üldnimetajaks võib pidadagi rõõmsameelsust.

Ilmselt peesitasid rõõmsas soojuses sarnaselt ka Euroopa Aasta auto kohtunikud, kes C5 Aircrossi tänavuste superfinalistide hulka valisid. Seitsme seas viies koht ja 210 punkti on suurepärane tulemus!

Lustlikkust jagub igasse Aircrossiga läbitud kilomeetrisse. Lisaks lõbususele on autol praktilisi väärtusi – “sidruni” sõitjateruum on vaikne, palju vaiksem kui saksa suguõel. Vedrustus on pehme, palju pehmem kui sõsarmudelitel. Istmed on… ühesõnaga, laskume detailidesse.

Hea loo kehv algus

Proovisõidu alguses ei ennusta mitte miski sellele kena lõppu. Peale ülimugavasse istmesse kehakujulist sulandumist (tunne on nagu vanas Ameerika autos!) algavad ebamugavused. Kohanduv kiirushoidik koos pikivaheradariga keelduvad igasugusest koostööst. Näidikutablool plingib kollaselt veateade.

Mõtlen, et ju olen ise küündimatu, ja võtan kõne abikaasale, kelle tööautoks Berlinks, ja kes peaks sidruni vidinamaaniat peensusteni valdama. Abikaasa juhendab, tulemust ei tule. Löön käega; blond.

Teiseks – miks te tegite säärase massiivse rooli? Kolmandaks, mitte midagi ei mahu uksetaskutesse. Midagi suur(ema)t ei mahu!

Turvalisus, ma mõistan. Et on lolle, kes panevad suure veepudeli lahtiselt loksuma ja saavad äkkpidurdusel sellega mööda pead ja surma. No asja eest siis ju!

Paarikümnekilomeetrise teekonna lõpuks olen tige nagu herilane ja keeldun autoga sammugi edasi liikumast. Abikaasa võtab üle. Kohanduv kiirushoidik ei töötagi! Ma olen jätkuvalt blond.

Vedrustus lepitab sõjaka naise

Citroën C5 Aircross üllatab oma pehme vedrustusega ja rahuliku käitumisega, jonniv kiirushoidik ununeb mõnusalt (nagu Ameerikas!) mööda Tallinna auklikke teid kulgedes – konarused ja lohud on viisakalt triigitud. Valikuliselt, aga sellest allpool.

Võrdluseks sõsarmudel Opel Grandland X, millega sõit oli tuntavalt rahutum. Osa sellest tuleb kirjutada küll ebasobiva jalanõuvaliku kraesse – 19 tollised veljed Eesti oludes on liig mis liig.

Kuid ka väiksem veljemõõt ei muudaks Grandland X-i tõenäoliselt nii palju mugavamaks, et seda Citroëniga võrrelda saaks. Kas see on igipõline sakslane vs prantslane erisuste rõhutamine?

Sakslased ei puutu asjasse; tegelikult ei tahaks segada siia ühtegi tava-konkurenti. Kõlab naljakalt, aga C5 Aircrossi sõidutunnetus on kõige lähedasem aasta tagasi proovitud Jaguar E-Pace’le.

Seda just pehmuse-konkreetsuse suhte ning üldise sõidumugavuse mõttes. Citroën ei ole nelikveoline, kuid selles on ruumi rohkem ja sõita on C5-ga sama mugav nagu E-Pace’ga. See on suur kompliment Citroënile.

Kuigi esimesed tunnid C5 Aircrossiga tekitasid ridamisi halli piiril rüselevaid emotsioone, siis nädalavahetuse lõpuks on saabunud töörahu – radarid on pärast põhjalikku puhastamist asunud oma tööd tegema ning auto sõiduomadused tekitanud teatava kiindumuse. On natuke kahjugi autot esindusse tagasi viia.