Eva Lepik: kuidas kilplased autoreid kaitsesid, ehk Euroopa seadusetegemise eripära
Nii vähe kui valimispalaviku seisundis autoriõigusele üldse tähelepanu pööratakse, on viimastel nädalatel mõned uudised meie tulevikku tugevalt mõjutama hakkava Euroopa Liidu uue autoriõiguse direktiivi kohta Eesti meediasse jõudnud. Ja vähemalt üks poliitik käsitleb direktiivi eduloona. Kui seda “edulugu” lähemalt uurida ja meenutada õigusakti kulgemist üle kivide ja kändude, siis on sellise määratlusega raske nõustuda.
Kust see jama algas
Niisiis, EL autoriõiguse direktiiv on jõudnud menetlemise lõppfaasi. Juba enne Euroopa Komisjoni ettepaneku ilmumist 2016. aasta sügisel leidsid väljalekkinud tekstiga tutvunud autoriõiguse juristid selle olevat senise õigusliku raamistikuga vastuolus, eelkõige juhiti siis tähelepanu vastuolule e-kaubanduse direktiiviga, mis sätestab, et internetiteenuse vahendajale ei lange vastutust kasutajate üleslaaditud sisu eest. Peagi lisandusid kriitilised hääled, mis rääkisid sõnavabaduse põhimõtete rikkumisest tollesama artikkel 13 puhul, mis nõuab, et internetiteenuse pakkujad peavad hakkama kasutajate üleslaaditud sisu aktiivselt monitoorima, et autoriõigust rikkuva materjali veebi ilmumist ära hoida.
Euroopa Komisjon põhjendas artikkel 13 vajalikkust muuhulgas väitega, et internetis illegaalselt leviv sisu jätab autorid ilma nende loomingu müügituludest. Millest Komisjon vaikis, oli 2014. aastal tellitud uuring, mis läks maksma 400 000 eurot maksumaksja raha, hõlmas 6 liikmesriiki ja 30 000 küsitletut ning analüüsis põhjalikult, millist kahju teoste ebaseaduslikud internetist allalaadimised müügituludele põhjustavad.
2015. aasta kevadel sai uuring valmis ning selle järeldused on, et ebaseaduslikel allalaadimistel ei ole müügitulemustele statistiliselt arvestatavat mõju. Ainus erand on värsked kassafilmid, mille puhul piletimüük võib väheneda kuni 40%. Seevastu arvutimängude puhul on uuringu järgi piraatlusel müüginumbritele positiivne toime – illegaalne kasutamine viib reaalse ostmiseni.
Seda uuringut ei avaldatud enne, kui europarlamendi saadik Julia Reda selle välja nõudis (huvitavat kirjavahetust Julia Reda ja Komisjoni vahel saab lugeda SIIT). Tuleb lisada, et Komisjoni väitel ei olnud uuringu avaldamisel mingit seost Reda teabenõudega.
Mis siin haiseb?
Nii Euroopa Parlamendis kui EL Nõukogus nõudsid põhilise menetlemisaja kaks teemat, üks neist seesama teenusepakkuja vastutus, ja teine ajakirjandusväljaannetele antav täiendav autoriõigus lingiga kaasatulevatele tekstijuppidele (artikkel 11). Ülesanne pole olnud kerge. Nagu Julia Reda intervjuus Euractivile märgib, nõuab selle direktiivi käsitlemine arusaamist nii interneti toimimisest kui autoriõigusest ning parlamendigrupid ei jagune sel teemal sugugi tavapäraseid ideoloogilisi eraldusjooni mööda.
Mõlemad problemaatilised artiklid said teravat kriitikat nii akadeemilistelt õigusteadlastelt kui digiõiguste organisatsioonide poolt. Möödunud kevadel, mai lõpus võttis EL nõukogu vastu oma tekstiversiooni, milles mõlemad kriitilised punktid olid alles. Saksamaa, Ungari, Belgia, Soome, Holland ja Sloveenia hääletasid vastu.
5. juulil hääletas europarlament õiguskomisjoni tekstiversiooni maha. Õiguskomisjoni raportöör Axel Voss süüdistas Ameerika tehnoloogiahiidude lobitegevust: "Keegi europarlamendis ei taha sisse seada “tsensuuri”, “filtreid”, “lingimaksu” või sõnavabadust piirata. Need, kes midagi muud väidavad, levitavad teadlikult libauudiseid ja tegutsevad üksnes suurte võrguplatvormide huvides.”
Meedia neelas selle konksu kenasti alla: direktiivi toetajad räägivad siiamaani vajadusest kaitsta loomeinimeste huve ahnete Ameerika korporatsioonide eest, kes internetis leviva loomingu eest kogu kasumi riisuvad. Big Techi võitudest ja kaotustest ja hiiglaslikust lobimisest on reformi kajastamisel palju pajatanud näiteks Politico, kellel on küll jagunud sündsustunnet nende artiklite juures mainida, et Politico Europe kuulub Euroopa suurimale meediakontsernile Axel Springerile. Eestis levitab müüti loomeinimeste ja võrguplatvormide ägedast vastasseisust justiitsministeerium, kelle seisukohti demonstreerib näiteks pressiesindaja Kristin Rammuse kommentaar tehnikatoimetaja Aivar Pau artiklile “Google ähvardab eurooplased Youtube’ita jätta” 21. jaanuari Postimehes. Ka Pau käsitlused direktiivist on vähemalt Eesti eesistumisest saati sama suunda edendanud.
12. septembril õnnestus Vossil oma versioon opositsiooni killustades läbi suruda – ta esitas õiguskomisjoni ettepanekud ühe paketina ning pani alternatiivsed ettepanekud ükshaaval hääletusele. Eesti saadikutest hääletasid interneti massilise tsenseerimise poolt Tunne Kelam, Indrek Tarand ja Ivari Padar. Urmas Paet muutis oma algse vastuhääle poolthääleks tsensuurile pärast kurja telefonikõnet Euroopa Komisjoni digivolinikult Andrus Ansipilt. Samasuguse kõne sai Yana Toomi andmetel ka Igor Gräzin, kes jättis oma hääle muutmata. (Yana Toomi ask-me-anything Redditis)
2. oktoobril algas triloog – Euroopa Komisjoni, EL Nõukogu ja Euroopa Parlamendi esinduse läbirääkimised direktiivi lõppversiooni üle. 18. jaanuaril jäi protsess jälle toppama, kui 11 liikmesriiki hääletas eesistujariigi Rumeenia järjekordse kompromissversiooni vastu (tüliõunaks ikka seesama artikkel 13). 5. veebruariks said võtmemängijad Saksamaa ja Prantsusmaa omavahel kokkuleppele ning 8. veebruaril hääletas liikmesriikide alaliste esindajate komitee ehk Coreperi koosolek nende direktiiviversiooniga jätkamise poolt. Andrus Ansip väljendas heameelt ja ütles, et “see on hea nii autoritele, veebiplatvormidele kui ka tavalistele interneti kasutajatele.”
Poliitika võib ju kompromisside kunst olla, aga tegelikult väärib lähemat vaatlust, kui hea see direktiiv siis on ehk kellel on selles kriisis hea elada.
Kuidas autorikaitsjad autoritest üle sõitsid
Autorite kaitsmise retoorika pudiseb tähelepanelikumal uurimisel laiali. Corporate Europe Observatory avaldas 10. detsembril mahuka uuringu selle kohta, millised organisatsioonid on autoriõiguse reformi asjus EL institutsioonide esindajatega kohtunud. Kuna ainult Euroopa Komisjon on võtnud endale kohustuse niisuguste kohtumiste infot avaldada, on raske öelda, kui intensiivselt lobiti Euroopa Parlamendis (kus ainult üksikud parlamendigrupid ja saadikud järgivad head tava ja avalikustavad oma kohtumisi) ja Nõukogus (mis on ses mõttes kõige tumedam ala – liikmesriikide esindajad eelistavad oma suu lihtsalt kinni hoida, kui asi puutub sellesse, kelle huve nad tegelikult esindavad). Alljärgnev statistika käib lobitöö kohta Euroopa Komisjonis, kust Euroopa Liidu seadusandlik protsess algab, ning pärineb CEO uuringu juurde kuuluvast lobimisaktiivsuse edetabelist.
Corporate Europe Observatory toob välja, et Euroopa Komisjoni ametnikel oli 2014. aasta novembrist 2018. aasta detsembrini 765 autoriõiguse teemalist kohtumist, korporatiivseid huve esindas 93% lobijatest. See jätab üldsuse huvide kaitsjatele 7%. Mike Masnick Techdirti portaalist on CEO nimekirja omakorda analüüsinud, et kindlaks teha, kui suure osa lobistajatest moodustavad tehnoloogiahiiud. Tema arvutuste kohaselt jagunesid lobikohtumised järgmiselt: meelelahutustööstus 80,4%, tehnoloogiafirmad 13,6%, avalik huvi 6%.
Lobitöö aktiivsuse esikümnetes domineerivad seega meelelahutustööstuse ja meediakontsernide liidud ning autoriõiguste valdajate ühendused. Muidugi on seal ka Google, seitsmendal kohal. Aga esikohal ilutseb IFPI, fonogrammitootjate esindusorganisatsioon, kuhu kuuluvad nt Sony Music ja Warner Music. Nende ühenduste huvi on kontrollida materjali liikumist internetis – artiklid 11 ja 13 on määratud kaitsma meelelahutustööstuse ja meediakontsernide huve. Autorid ja nende õiglane tasustamine on seejuures kõrvalise tähtsusega. Sellest annab selget tunnistust ka 7. veebruaril ilmunud avalike kirjade sisu – triloogis osalejad said kenakese hulga läkitusi seltsamalt meelelahutus- ja meediatööstuselt. Pole väga üllatav, et alla kirjutanud organisatsioonide enamik on leitav Corporate Europe Observatory koostatud aktiivsusenimekirjast. Kõige iseloomulikum neist läkitustest (filmiprodutsentide ühendustelt, üks allkirjastaja European Producers Club, tublil 33. kohal aktiivsete lobistajate nimekirjas) sisaldab näiteks niisuguseid lõike:
"Klauslid, mis toovad kasu autoriõigusega kaitstud teoste kasutajatele ühelt poolt ning autoritele ja esitajatele teiselt poolt on arenenud viisil, mis loob ebamõistlikku koormust ja demotiveerib tõsiselt neid, kes igapäevaselt investeerivad Euroopa filmide ja audiovisuaalsete teoste loomisse ja levitamisse. /---/ artiklites 14 ja 16a on ette pandud uued ja ulatuslikud õigused autoritele ja esitajatele; õigused, mille kohta pole mõjuhinnanguid, kuidas need klauslid mõjutavad Euroopa filmi- ja audiovisuaaltööstuse konkurentsivõimet filmide ja audiovisuaalse sisu finantseerimisel ja levitamisel ning võimalust erainvesteeringuid tagasi teenida.”
“Me ei saa nõustuda niisuguste klauslite sisseviimisega, mis õõnestavad lepinguvabadust või kõrvaldavad selle ja lähevad vastuollu riiklike praktikatega, tuues kasutusele mõisted nagu proportsionaalne tasu, mis loovad õiguskindlusetust /---/ Meile valmistavad muret ülearu koormavad ja ebatõhusad aruandekohustused läbipaistvusnõuete täitmiseks artiklis 14, ärilisest kasutusest väljas olevate teoste kohta käivate klauslite sobimatus filmi ja audiovisuaalsektori kohta ning uute ja laiemate erandite toomine ärilisest ringlusest väljas olevate teoste ja teksti- ja- andmekaeve kohta – taas ilma mõjuhinnanguta.”
Lühidalt: produtsentide esindusorganisatsioonid soovitavad direktiivimenetluses pidurit tõmmata, sest direktiiv annab autoritele ja võib-olla koguni kasutajatele mingeid õigusi, ehk isegi kohustab produtsente autoritega täiendavaid läbirääkimisi pidama ja uusi, autoritele tulusamaid lepinguid sõlmima.
Raevukalt astub autorite õiguste vastu välja Saksa meediakontsern Bertelsmann (kellele kuuluvad nt RTL, maailma suurim raamatukirjastaja Penguin Random House, muusikakompanii BMG ja palju muud), nõudes peale tugevama positsiooni suhetes autoritega ka tugevamat positsiooni suhtluses võrguplatvormidega.
Kolmas kiri, mille allkirjastajate seas lisaks spordiülekannete õiguste omajatele ka lobistamise absoluutne tšempion IFPI, ütleb, et triloogi käigus tehtud muudatused halvendavad nende ärisektori olukorda ja nad ajaksid parema meelega läbi ilma direktiivita kui niisuguse halva direktiiviga.
Mis puutub ajakirjandusväljaannetele täiendava autoriõiguse andmisse ehk artiklisse 11, siis teatas International Federation of Journalists (IFJ), kuhu kuulub ka Eesti Ajakirjanike Liit: “Artikkel 11 ja seletuskirja punkti 35 kirjutatud diskrimineerivad sätted ja ettepanekud purustavad igasuguse lootuse, et direktiiv võiks toetada ajakirjandussektori autorite püüdlust oma töö eest ausat ja proportsionaalset tasu saada, olgu siis vahetult direktiivi enda või selle mõjul liikmesriikides sündivate tulevaste seaduste toel.”
Niipalju siis sellest, mida tegelikud autorid uuest direktiivist võita võivad.
Ärge muretsege, küll turg kõik paika paneb
Mitte kõigil juhtudel ei saa lobitöö tulemuslikkust hinnata ainuüksi positsiooni järgi aktiivsuse edetabelis. Nii leiame Audible Magicu, ühe maailma suurema digitaalse sõrmejälje tehnoloogial baseeruvate autoriõigusefiltrite tootja alles teise saja keskelt. Aga sellele vaatamata on nad suutnud Euroopa Komisjonile kustumatu mulje jätta – vt näiteks Ameerika õigusteadlase Annemarie Bridy tviitide lõime Audible Magicu kirjadest Komisjonile ja europarlamendi liikmetele. Andrus Ansip on Audible Magicut juba mõnda aega lahkesti kõigile soovitanud ning nende filtrite hinda oma ettekannetes tegelikust tunduvalt madalamaks luisanud (põhjalikum ingliskeelne analüüs SIIN).
Audible Magicu pingutused on mõistetavad – kui direktiiv vastu võetakse, ootab neid suurepärane Euroopa turg, kus nende toode on kohustuslikuks tehtud praktiliselt kõigile internetiteenuse pakkujatele, kes võimaldavad kasutajatel sisu üles laadida. Ja teenusepakkujate pannakse ette valik: nad vastutavad kas kõigi kasutajate (tahtlike ja tahtmatute) rikkumiste eest täismahus või ostavad filtri emmalt-kummalt Ameerika tehnoloogiahiiult, Google’ilt (meile Youtube’ist tuttav Content ID) või Audible Magicult. Arvake ise, kui palju saab ostja tingida, kui tootepakkujaid on kogu turul vaid kaks. Ning meenutuseks lugejatele – seda laadi tehnoloogiad suudavad digitaalse sõrmejäljega varustatud audio- või videoteose ära tunda, kuid ei ole võimelised eristama seaduslikku kasutust (meem, paroodia, tsitaat) ebaseaduslikust.
Vaatamata sellele, et artikkel 13 algsed tellijad tõrkuma hakkasid, läks direktiivikava koos järjekordse versiooniga 13. artiklist 8. veebruaril EL Nõukogus Coreperi istungil läbi. Samal istungil läks läbi kompromiss Nord Stream 2 asjus. Autoriõiguse asjus andis järele Saksamaa, Nord Streami küsimuses Prantsusmaa. Saksamaa oli kogu protsessi vältel artikkel 13 vastu, ja see vastuseis oli määratletud ka Saksa föderaalvalitsuse koalitsioonilepingus, mida Angela Merkel on nüüd otsustanud rikkuda. Twitteris on populaarseks saanud hashtag’id #Merkelfilter ja #NieMehrCDU, Saksamaal toimuvad tänavameeleavaldused artikkel 13 vastu.
Samuti peeti siinse loo kirjutamise ajal Coreperi istung, kus direktiiviteksti lõppversioon kinnitati liikmesriikide valitsuste tasemel (20. veebruaril). Vastu hääletasid Itaalia, Poola, Holland, Luksemburg ja Soome, kes oma ühisavalduses ütlesid: “Direktiiv ei too õiget tasakaalu õiguste valdajate ning EL kodanike ja ettevõtete huvide kaitsmise vahel. Seega tekitab see ohu, et direktiiv pigem takistab kui toetab innovatsiooni ning sel on negatiivne mõju Euroopa ühtse digitaalse turu konkurentsivõimele.”
Eesti aga on valitsuse tasandil selle poolt, et kogu kasutajate üleslaaditud sisu tuleb läbi filtreerida. Kuna kogu autoriõigusega seonduva temaatika on monopoliseerinud Isamaa justiitsminister Reinsalu, tasub tema seisukohta enne valimisi meeles pidada. Kuidas Eesti sellise seisukoha välja kujundas, on tänini teadmata, sest viimane avalik dokument sel teemal pärineb 17. novembrist 2016 (“Informatsioon ja Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni poolt algatatud autoriõiguse reformipaketi kohta”, viit Riigikogu dokumendiregistris 1-2/16-807/1) ja selles dokumendis ollakse nii üleslaadimisfiltrite kui ajakirjandusväljaannetele täiendava autoriõiguse andmise osas väga skeptilised.
Wikimedia Eesti avalikule kirjale vaevus vastama ainult õiguskantsleri kantselei, kust kirjalikult teatati, et “õiguskantsleri pädevusse ei kuulu Euroopa Liidu õigusaktide menetlemine ega avaldusealustes küsimustes Eesti seisukohtade ettevalmistamine”.
Järgmiseks läheb direktiiv europarlamenti kinnitamisele, direktiivi lõpptekst pannakse hääletusele märtsi lõpus või aprillis. Parlamendil on võimalus direktiiv maha hääletada, kas nad seda teevad, on keeruline ennustada. Parlamendi õiguskomisjon on oma kodulehele seadnud küsimuste ja vastuste lehe, hämmastavalt küünilise teksti, mis annab tunnistust, et digiõiguslaste visad meeldetuletused sõnavabaduse rikkumise kohta on lõpuks mingi tähelepanu osaliseks saanud, aga kogu vastutuse oma ebakvaliteetse töö eest tahab seadusandja veeretada kas platvormidele või liikmesriikidele, kes peavad hakkama tagama direktiivi ebarealistlike nõudmiste täitmist.
Teooria ja praktika erinevus
Teoreetiliselt peaks Euroopa Komisjon seisma EL kui terviku huvide eest. See tähendab näiteks digitaalse ühtse turu loomist ja digitaalse innovatsiooni edendamist kogu Euroopa Liidus. Komisjoni direktiiviettepanek on paljude ekspertide hinnangul selles mõttes täiesti ebaõnnestunud. Euroopa Liidus on 28 (varsti ilmselt 27) kehtivat autoriõiguse seadust. Erandid, mis võimaldavad kaitstud teoseid kasutada üldistes huvides, on ühtlustamata, kodanikel on eri riikides erineva ulatusega õigused, mis põhjustab liikmesriikide piire ületavas tegevuses konflikte ja õiguskindlusetust jne. Erandite ühtlustamine oli direktiivikavandis täiesti tagaplaanil. Digitaalse innovatsiooni ja EL ettevõtete seisukohast oleks olnud oluline ka ühtlane ja ulatuslik teksti- ja andmekaeve erand. Sellist ettepanekut Komisjon ei teinud.
Teoreetiliselt peaks Euroopa Parlament seisma EL kodanike huvide eest. Praktikas on selle direktiivi puhul olnud nii ja naa, lühidalt võib nentida, et sooritus ei ole olnud kuigi veenev. Eraldi miinuspunktid lähevad Euroopa Rahvaparteile (EPP, Eestis Isamaa ja Euroopas Tunne Kelam), kes ilmutas 12. septembril raportöör Axel Vossi juhtimisel märkimisväärset parteidistsipliini, hääletades kõigi kasutajate huvides tehtud muudatusettepanekute vastu ja korporatiivsete huvide poolt. Soovitan kõigil internetihuvilistel kaks korda järele mõelda, kas on mõtet Isamaa esindajat europarlamenti saata.
Teoreetiliselt peaks EL Nõukogu esindama liikmesriikide huve. See on kõige keerulisem punkt, sest väga raske on aru saada, millise liikmesriigi huvides on üldise tsensuuri kehtestamine, ometi hääletas rõhuv enamus selle poolt, Eesti esindaja teiste hulgas.
Kõigi institutsioonide puhul tuleb ära märkida, et nad on direktiivi tekstivariante analüüsinud spetsialistide hinnanguid järjekindlalt ignoreerinud. Menetluse käigus on intellektuaalse omandi uurimise keskused korduvalt püüdnud oma häält kuuldavaks teha, nt möödunud kevadel avaldasid Euroopa juhtivad intellektuaalomandi ja rahvusvahelise autoriõiguse teadlased ühiskirja, milles öeldakse, et kui eelnõuga jätkatakse Bulgaaria eesistumise käigus tehtud ettepanekute ja raportöör Axel Vossi initsiatiivide vaimus, soovitavad kirja autorid direktiivi tervenisti tagasi lükata, sest “see ei teeni avalikkuse huve”.
Kasutaja vaatepunkti silmas pidades on direktiivitekst protsessi käigus veidi arenenud, arvestades, et Euroopa Komisjoni esialgses versioonis polnud kasutaja õigusi üldse olemas. Lõppversiooni on kasutaja sisse küll kirjutatud, aga tema õiguste kaitse jääb pigem retoorilisele tasemele.
Kui selle direktiivi valmistamine laiemasse pilti asetada, on arengud olnud ootuspärased, vaatamata sellele, et pettumust valmistavad. Ka Ameerika Ühendriikides on meelelahutustööstus viimastel kümnenditel dirigeerinud autoriõiguse seaduse kujundamist, eelkõige autoriõiguse kestuse järjekindla pikendamise teel, aga ka rahvusvaheliste kaubanduslepingute abil kõigile partneritele tehniliste kaitsemeetmete (DRM, digital rights management) kohustuslikuks tegemise kaudu. Euroopa uus autoriõiguse direktiiv, mis sünnib järjekordsete tehnoloogiliste murrangute ajal, astub sellest sammukese kaugemale, asudes autorite õiguste kaitsmise viigilehe varjus kogu internetiliiklust läbi sõeluma.
Lawrence Lessigi 15 aastat tagasi ilmunud “Vaba kultuur” kirjeldab toimuvat hämmastava läbinägelikkusega: “Kui liidame kokku muutused õiguskorras, koondunud turud ja uuendused tehnoloogias, jõuame nende koosmõju vaadeldes hämmastava järelduseni: meie ajaloos pole kunagi olnud hetke, mil sedavõrd vähestel oleks olnud kontroll sedavõrd suure hulga kultuuri loomise üle.” (lk 166). Masendava üldpildi juurde kuulub ka see, et pärast seda, kui Ameerika meelelahutustööstuse suurtegijad MPAA (Ameerika filmitootjate liit) ja Netflix liitusid internetti haldava World Wide Web Consortiumiga (W3C), õnnestus neil konsortsiumile peale suruda DRMi sissekirjutamine interneti alusprotokolli (viimane standard HTML5 sisaldab tehnilist autorikaitsemeedet EME nime all).
On öeldud, et kes armastab vorsti ja austab seadust, ei peaks kunagi uurima, kuidas neid tehakse. Teisalt – selline seadusloome, mille puhul nii protsessi kui ka tulemust on piinlik vaadata ning mille tulemuste pärast meil endil peaks järgmise põlvkonna ees häbi olema, saab võimalikuks, kui ühiskondlik kontroll seadusetegemise üle on nõrgavõitu. Kuidas seda paremaks muuta? Pühapäevani kestavad Eestis valimised, “demokraatia pidupäev”. Ja Euroopa Parlamenti valime mais. Nagu ütles Jarek Kasar: “koos vallandame tolguseid”.
