Teadlased leidsid Maa arvatavasti vanima kivi — Kuult!
Rahvusvahelise teadlaste töörühma osutusel kinnitavad asitõendid kivi pärinemist Maalt. Nimelt sisaldab „Suureks Berthaks“ ristitud kivimikamakas kahegrammist kildu, mis koosneb kvartsist, päevakivist e põldpaost ja tsirkoonist — mineraalidest, mis Kuul on haruldased, Maal aga ülimalt levinud.
Keemiline analüüs näitas, et kivi on kujunenud oksüdeerivas süsteemis (nagu Maa) ja Maale iseloomulikel temperatuuridel, mitte sellistel, mis Kuul kivimi moodustumise ajal teadaolevalt valitsesid. Kui kivi oleks tekkinud Kuul, oleks see nõudnud tingimusi, millele pole seni viidanud ükski Kuult kogutud kivimiproov.
Kuidas kivimitükk siis Kuule jõudis? Teadlased arvavad, et see startis Maalt umbes neli miljardit aastat tagasi pärast seda, kui kas asteroid või komeet meie noore, alles umbes 540 miljonit aastat vana planeediga kokku põrkas ja hulgaliselt kivikilde kosmosesse lennutas.
Kuna toona asus Kuu Maale palju lähemal — umbes kolm korda lähemal kui praegu —, oli üles paiskunud kiviprügil ka lihtsam sinna sattuda.
Töörühmal õnnestus kivi väga põhjalikult analüüsida. Asjaolu, et killus esines tsirkooni, oli eriti kasulik, kuna tsirkoon sisaldab muu hulgas uraani, mille teadaolev poolestusaeg võimaldab selle vanust täpselt määrata.
Seega tuvastati kivimi moodustumise ajaks periood millalgi 4–4,1 miljardi aasta eest. Kivim tekkis planeedi pinna all umbes 20 kilomeetri sügavusel, kus see püsis seni, kuni tugev kokkupõrge taevakehaga selle kosmosesse paiskas.
Sealt liikus kivikild edasi Kuule, kus järgnenud kokkupõrge 3,9 miljardit aastat tagasi selle tõenäoliselt osaliselt sulatas ja räbu alla mattis.
Seejärel naasis kivimitükk umbes 26 miljonit aastat tagasi Kuu pinnale kokkupõrke käigus, milles tekkis Koonusekraater (ingl Cone Crater), ja jäi sinna lebama, kuni Apollo 14 astronaudid selle koos Suure Berthaga üles korjasid.
Pole täielikult välistatud, et kivimikild tekkis siiski Kuul, kuid selleks vajalikke tingimusi pole inimesed Kuul mitte kunagi täheldanud. Kild pidanuks tekkima 30–70 kilomeetri sügavusel tavatult oksüdeerivas magmakeskkonnas, kus hapniku tase oleks pidanud olema oluliselt suurem kui see nelja miljardi aasta eest Kuu vahevöös võimalik oli.
