Võltsuudiste maailmas: kuidas need tekivad ja kuidas end nende eest kaitsta?
Enamus uudistekanaleid on loonud endale Facebooki, Instagrami ja Twitteri konto, postitades uudiste lingid lisaks oma veebilehele, ka sinna. Seega oleme me praktiliselt koguaeg kursis ka uudistes toimuvaga, tasub vaid nutitelefonil näpuga üle ekraani tõmmata ja värskemad uudisnupud laiutavad meie ekraanil.
Iseenesest on sotsiaalmeedia kogum kanaleid ja äppe, mis väärtsutavad koosloomet – andes võimaluse luua ja jagada sisu. Samas ei tähenda koostöö ja sisu loome vaid selle tehnilist poolt, koos arutletakse sisu üle ning püütakse seda täiendada ja jõuda ühiselt selle mõistmisele. Sotsiaalmeedia suudab näiteks vahel informatsiooni edasi kanda lugejateni mõnest pommuudisest kiiremini kui uudisteagentuurid või -kanalid. Näiteks on sotsiaalmeedia vahendusel hiljuti kiiremini levinud uudised liiklusõnnetustest või hoopis arstide nõuanded vaktsineerimise olulisusest leetrite teemal, milles hiljem on saanud uudisnupp online kanali veebilehel ja sealt edasi omakorda jagatud sellesama uudistekanali sotsiaalmeediakanalil.
Usaldada või mitte, selles on küsimus
Iga päevaga leiame aina enam ka päevalehtede ja televisiooni uudistesaadetest uudiseid, mille algallikaks on sotsiaalmeedia tavakasutaja postitus. Näiteks saab tuua 2017. aasta novembri lõpust Harku valla elanike Facebooki gruppi ilmunud postituse, milles väideti, et Vääna-Viti bussipeatuse lähedal tõmbasid tundmatud mehed lapse kaubikusse ja hoidsid teda tunde kinni. Ema tegi vea, sest postitas sotsiaalmeediasse jutu, mis ei vastanud tegelikkusele ning hiljem selgus, et tegemist oli lapse väljamõeldisega, et vabandada enda hilist koju jõudmist.
Kuidas hindavad inimesed sotsiaalmeediast saadud teabe usaldusväärsust? Eriti oluliseks muutub see küsimus seetõttu, et väravavahi funktsioon kandub siinkohal edasi hoopis informatsiooni tarbijatele. Westerman, Spence ja Heide on uurinud, millised asjaolud mõjutavad kasutaja silmis sotsiaalmeedias teabe päritolu usaldusväärsust. Uuringust selgus, et mida kiiremini uudisele värskendusi ja uusi infokilde juurde lisandus, seda usaldusväärsemaks pidasid lugejad uudisteallikat ja uudiste sisu. Eelpool näitena toodud Facebooki kommuuni postitus jõudis üsna kiiresti ka tavameediasse uudisena ning originaalpostituse enda all andsid ööpäeva jooksul nii pere liikmed, kui ka perele lähedalseisvad isikud lapse ütluste põhjal lisainformatsiooni. Vähesed kahtlesid, kas tegemist on usaldusväärse uudisega. Pigem külvas uudis paanikat kogukonnas ning seadis kahtluse alla piirkonna turvalisuse.
Kogu ühiskonnas, eriti aga uudistetööstuses on valeuudiste avastamine muutunud keskseks aruteluks, sest pidev võltsuudiste levitamine on kutsunud esile vajaduse hinnata pidevalt digitaalse infosisu õigsust. Teabe tõesus on olnud üsna pikaajaline probleem, see mõjutab nii trüki kui ka digitaalse meedia ühiskonda. Läbi ajaloo on olnud igasuguse info levitamisel silmapaistva ja intrigeeriva pealkirja eesmärk tähelepanu köitmine ja informatsiooni müük. Sotsiaalvõrgustike veebisaitidel leviv informatsioon on siiski oluliselt võimendatud ning levib nii kiiresti, et moonutatud, ebatäpne või valet sisaldav informatsioon omandab tohutu potentsiaali põhjustada minutitega tõsiseid tagajärgi miljonitele kasutajatele.
Võltsuudistest on saanud eraldi tööstusharu
Interneti võimaluste ja uudistemaastiku arenguga on muutunud moonutatud uudised ning “alternatiivsed faktid” meie igapäevaelu osaks, milles sumbata. Selliste uudiste sotsiaalset muret on sügavalt kiirendanud Ameerika Ühendriikide valitud presidendi Donald Trumpi sõnakasutus "võltsuudis", mis viitab selle päritolule poliitiliselt areenilt. Buzzfeednews.com andmetel oli Trumpi kampaania ajal ilmnenud võltsitud uudistest üks populaarsemaid see, kui paavst Franciscus teatas USA presidendi Donald Trumpi toetamisest. Uudisnupukese oli oma veebisaidil “Ending The Fed” valmis meisterdanud Rumeenia nooruk ning see levis jagamiste kaudu kulutulena üle interneti. BBC viitab oma analüüsis, et sageli on võltsuudiste üks peamisi põhjusi nn “upitamine”, mida tahtlikult levitavad need, kellel on tõest vähene lugupidamine, poliitilised põhjused või internetiliiklusest tulu saamine.
Võltsuudiste turul on kanda kinnitamas lausa eraldi tööstusharu. Belgias asuva äriühingu Media Vibes SNC nimele on registreeritud mitusada URL-i, mis kõik on pühendatud veebi ja sotsiaalvõrgustikesse võltsitud uudiste loomisele ja levitamisele (nt24aktuelles.com või react365.com). Ettevõte pakub ka rakendust, mille abil saab kasutaja ise luua valeuudiseid ning levitada neid oma sotsiaalmeedia kanalites. Meedium toetab “do-it-yourself” kontseptsiooni – võltsuudised võivad sisaldada nalju, provokatsioone, sarkasmi jne, mis on kõik kokku pandud ja kirjutatud tavaliste inimeste poolt.
Me ei suuda eristada valeuudist õigest
Online meedias pidevalt surfates ning osaledes aktiivselt infoühiskonnas, on pannud ühiskonda esitama küsimusi selle kohta, kas üksikisik on suuteline välja selgitama, mis on võlts ja mis on autentne informatsioon. Andersoni sõnul on noored võrreldes oma vanematega tehnoloogiaga rohkem sinasõbrad, ent siiski ei suuda ka nemad tuvastada, kas uudis on võlts või mitte, ja tunduvad olevat samamoodi segaduses nagu ülejäänud ühiskond. Uuringuagentuuri Common Sense Media poolt läbiviidud uuringust selgus, et 44% noortest vanuses kuni 18 eluaastat ei ole võimelised eristama valeuudist õigest. Sama uuring näitab ka seda, et 31% 10-18-aastastest lastest on internetis jaganud vähemalt ühte uudist, mille kohta nad hiljem avastasid, et see oli ebatäpne või võltsitud.
Võltsuudiseid uurinud teadlaste rühm on jõudnud arusaamale, et üksikisikud ei soovi teabe usaldusväärsust kahtluse alla seada, välja arvatud juhul, kui see ei lähe kokku nende olemasoleva veendumusega. Sama uuring kinnitab, et ideoloogilised veendumused võivad takistada kuvatud võltsuudise faktikontrolli. Vale levib oluliselt rohkem, kiiremini ja laiemalt kui tõde, ja seda kõikides teabekategooriates, eriti aga poliitilises, on tõestanud hiljutine uuring. Võltsuudiste “tootjaid” iseloomustab kaks eripära: nad ei investeeri täpsusesse ning nad ei püüa luua kvaliteetset pikaajalist mainet, vaid pigem soovivad maksimeerida lühiajalist kasumit klikkide meelitamiseks.
Kuid miks siis ikkagi jõuavad meie sotsiaalmeedia seinale libauudised ja miks see on kahjulik? Wardle on öelnud, et osa nendest jagatakse tahtmatult, klikates “jaga” ikoonile ilma, et sisusse oleks süvenetud. Mõned jällegi on võimendatud ajakirjanike poolt, kes on järjest enam surve all, et kajastada esimesena sotsiaalmeedias levivat infot oma väljaande veebilehel. Ühe osa võltsuudiste leviku eest vastutab aga teatud grupp indiviide, kes soovivad teadlikult mõjutada avalikku arvamust ning teise osa eest vastutavad trollivabrikud ja netirobotid, eesmärgiga levitada desinformatsiooni.
Kristel Härma magistritööst selgub, et aina olulisemaks saab see, kuidas ja mille alusel informatsiooni tõelevastavust hinnatakse. Allika ja informatsiooni usaldusväärsust hindavad Eesti noored ja nooremad keskealised intuitsiooni alusel. Oluliseks peetakse ka kasutajakogemust, mille põhjal teatakse, milliseid allikaid võib tõenäoliselt usaldada. “Kaine mõistus”, varem teada olev informatsioon ja keskkond, kus informatsioon asub, on samuti olulised usaldusväärsuse hindamisel. Eesti noored ja nooremad keskealised näevad internetis uudisena eelkõige seda, mis nende endi jaoks on uus informatsioon ning mis neid ennast huvitab ja puudutab, selgub Härma magistritööst. Vastanute jaoks ei olnud niivõrd oluline, kas informatsioon oli esitatud uudisartikli, blogipostituse, pressiteate või reklaamteksti kujul. Tähelepanuväärne on ka see, et uuritavad jõudsid uudisteni ka Facebooki kaudu, kuna seal veedetakse niikuinii suur osa internetis surfatud ajast. Sõprade-tuttavate poolt tehtud valikud on Härma poolt läbiviidud uurimistöös vastanute jaoks tihtipeale olulisemad kui toimetuse poolt tehtud valikud.
Kui ikkagi meile eksponeeritakse sotsiaalmeedia ajajoonel järjepanu ühte ja sama sõnumit, mõjutab see üsna hõlpsalt ka meie aju, mis on väsinud ja sõltub üha enam heuristikast tänu info kogusele, mis meil silme eest iga päev sotsiaalmeedias läbi jookseb. Kui sama teema kohta näeme pidevalt sõnumeid, kasutab aju seda kui otseteed usaldusväärsusele.
Lihtne põhjus, miks võib end leida libauudise ohvriks langenuna, on kriitilises ja analüütilises mõtlemises. Rohkem kui 900 osalejaga uuring kinnitas, et inimesed, kes on analüütilise mõtlemisega, langevad harvem võltsuudiste lõksu. Olenemata enda isiklikust poliitilisest vaatest suudavad analüütikud ka paremini eristada poliitilisi libauudiseid päris uudistest. Seega, selleks et võltsuudiste maailmas, mis on kujunemas lausa tööstusharuks, on oluline säilitada “kaine mõistus” ning arendada analüüsivõimet ning kriitilist mõtlemist.
