VIDEO | Füüsikud selgitasid välja, miks poolitatud viinamari mikrolaineahjus tulepalle pillub
McMasteri, Concordia ja Trenti ülikooli uurijad on lahendanud küsimuse, miks viinamarjapoolikud mikrolaineahjus küpsetamisel tulepalle tekitavad. Teadusväljaandes Proceedings of the National Academy of Sciences ilmunud töös väidavad Hamza Khattak, Pablo Bianucci ja Aaron Slepkov, et tulepall ei teki mitte sellest, et väline kuumus vilja sisse tungib, vaid johtub marjapoolikute sees olevatest „tulipunktidest“.
2011. aastal hakkasid YouTube’is levima muljetavaldavad videod mikrolaineahjus süttivatest viinamarjadest. Vaatemängulise eksperimendi sooritamiseks tuli viinamari lõigata peaaegu pooleks, nii et vaid väike riba nahka jäi pooli ühendama, ja seda siis mikrolaineahjus kuumutada — ning juba mõne sekundi jooksul ilmus poolte vahele tulekera. Kogu loo tegi veelgi põnevamaks asjaolu, et mitte keegi ei osanud nähtust selgitada.
Vahepealse aja jooksul on hulk tugitooliteadlaseid pakkunud välja võimalikke selgitusi; ühe menukama tõlgenduse kohaselt moodustavad viinamarjapoolikud kuidagi antenni, mis suunab mikrolained pooli ühendavale naharibale.
Nüüd on Kanada füüsikud viimaks küsimuse tõsiselt käsile võtnud ja viinud läbi hulga katseid nii viinamarjade kui ka muude sarnaste objektidega, et saada teada, mis on ikkagi tulekera tekkimise tõeline põhjus.
Katsete käigus jäädvustati termokaamerate abil viinamarjadega toimuvaid protsesse ja mudeldati neid arvutis. Samuti tehti katseid teiste sama suurte puuviljadega ja vett täis plastkuulidega.
Uurijad avastasid, et meeliköitvad tulekerad tekivad üsna lihtsa protsessi tulemusel. Mikrolainete sisenemisel viinamarjapoolikutesse moodustuvad kummaski pooles tulipunktid kohas, kus need teineteisele kõige lähemal asuvad. Sedamööda, kuidas tulipunktid aina kuumemaks muutuvad, kasvab neid ümbritsevate elektrolüütide laeng üha suuremaks, kuni vallandub väikese tulekera kujul plasmapurskena.
Uurijad märkisid, et samasugust nähtust on võimalik esile kutsuda nii sarnaste gabariitidega teiste puuviljade ja marjade juures kui ka veega täidetud kuulikestes. Samuti leidsid nad, et poolte vahel pole vaja säilitada mingisugust füüsilist ühendust — katsekehad ei tohi lihtsalt paikneda teineteisest kaugemal kui kolm millimeetrit.
