Mida on läbi ajaloo tehtud suurtes lahingutes hukkunute surnukehadega?
(2)
Seega ei tohiks tulla üllatusena, et juba teadaoleva sõjapidamise koidikust alates on võitlejad pidanud leidma vastuseid küsimusele, mida hakata peale lahinguis langenute maiste jäänustega.
Ajaloolastel pole selle teema kohta just palju usaldusväärseid andmeid. Võiks ju arvata, et küsimuse lahendamiseks pole vaja teha muud kui leida üles mõnede kuulsamate lahingute toimumispaigad ja hakata kaevama, kuid tegelikult pole selline lahendus sugugi lihtne.
Kreeklased hoidsid surnuid au sees
Olemasolevad allikad kinnitavad, et muistsed kreeklased üritasid matmistavasid au sees hoida ja et surnukehade kokkukogumine pärast lahingut oli suhteliselt levinud komme. Näiteks pärast Makedoonia kuninga Philippos II juhitud vägede ja ateenlaste vahelist Chaeronea lahingut aastal 338 e.m.a. matsid mõlemad leerid oma langenute põrmud vastavalt toonastele usutavadele, seda nii lugupidamisest hukkunute lahinguvapruse vastu kui ka selleks, et jumalaid mitte pahandada.
Suurem osa Antiik-Kreeka ühiskondadest nägi vaeva selleks, et matta oma surnud sangarid nende kodulinnade lähistele, ehkki praktilisuse huvides võeti vahetevahel kasutusele ka ühishauad jmt meetmed. Taolistel puhkudel püstitati langenute mälestamiseks mõnikord nende kodulinnade lähedale kenotaafid e mälestusmonumendid, mis ei tähistanud tegelikku matmispaika.
Erandiks olid spartalased, kes matsid lahingus surnud sõdureid sageli samale lahinguväljale, kus nad surma said. Mõneti ainulaadne oli ka nende komme surnukehadelt väärisesemeid mitte eemaldada — Sparta tava kohaselt tuli langenud spartalased matta koos relvade ja turvisega; matmispaigad tähistati lihtsate hauakividega, millele kanti langenu nimi ja tekst „ἐν πολέμωι“, mis tõlkes tähendab „lahingus“ või „sõjas“.
Muul moel kui lahingus hukkunuile selliseid hauatähiseid ei püstitatud; inimene maeti lihtsalt tähistamata hauda. Ainsaks erandiks olid sünnitusel surnud Sparta naised, kellele laienes samasugune surmajärgne austusavaldus.
Ka roomlased nägid surnukehadega vaeva.. vähemalt esialgu
Rooma sõjaväes teenivad sõdurid maksid iga kuu väikese summa matusekulude katteks puhuks, kui nad lahingus langevad. Seetõttu üritasid roomlased ka surnukehad alati sõjaväljalt minema toimetada ja, kui aega jätkus, ükshaaval matta või tuhastada. Kui see polnud võimalik, koguti lahingus langenud sõdurite surnukehad kokku ja põletati koos või maeti ühishauda. Juhul kui langenute jäänuseid ei õnnestunud lahinguväljalt teisaldada, püstitati surnutele kenotaafid.
Sama ei saa öelda hilisemate sõdade kohta, milles langenutesse suhtuti üsna ükskõikselt ning surnute või surijate vara röövimine oli laialt levinud. Kristluse laiema levikuga koos kadus mõnedes piirkondades vähemalt mõneks ajaks ühis-põletusmatuste komme, mis asendus ühishaudadesse matmisega.
Mis toimus keskaegses Euroopas?
Hoolimata sellest, et keskaegses Euroopas peeti lugematuid lahinguid, on nendega seotud surnukehade leidmine arheoloogide jaoks osutunud parajaks pähkliks.
Lääne-Euroopas on nüüdisaegsetele standarditele vastavaid mastaapseid hiliskeskaegsete ühishaudade väljakaevamisi läbi viidud vaid käputäis. Väljakaevamispaiku on olnud äärmiselt keeruline leida; suurem osa neist on tuvastatud puhtjuhuslikult. Hoolimata üksikutest edulugudest ei paku ükski kombinatsioon olemasolevatest matmispaikade otsimise tehnikatest ühtlaselt tõhusat meetodit taoliste väikeste arheoloogiliste tunnusmärkide leidmiseks muistsete lahingute toimumispiirkondades, mille pindala võib ulatuda mitme ruutkilomeetrini.
Hauaröövlid valmistasid peavalu
Märksa paremini dokumenteeritud perioodile pilku heites saame nentida, et surnutelt röövimine oli äärmiselt tavaline ohvriterohketes Napoleoni sõdades; nii sõdurid kui ka kohalikud elanikud käisid pärast lahinguid laipu rüüstamas, et tassida minema kõik, mis vähegi kasutada kõlbas.
Ka raskelt haavatud surijaid ei säästetud lahinguväljadel nende maise vara röövimisest. Taoliseid kuritegusid ei pannud toime mitte ainult vastasleeri sõdurid, vaid ka ohvrite võitluskaaslased.
Pärast omandist paljaks varastamist maeti surnud (ja mõnikord poolsurnud) sageli ühishaudadesse (kuhu mõnikord loobiti tseremoonitsemata mõlema leeri langenuid). Üldiselt täitsid seda ülesannet sõdurit ise; tihtilugu jäeti sünge kohustus ka kohalike elanike kanda. Samas leidub kirjalikke ülestähendusi lahingutest, milles hukkunute tuhanded laibad jäeti lihtsalt lageda taeva alla vedelema.
Ka surnukehad ise polnud väärtusetud. Näiteks röövisid mõned võllaroad surnute suust hambaid, mida kasutati hambaproteeside valmistamiseks. Napoleoni sõdade ajal olid sõdurite hambad kõrges hinnas, kuna pärinesid suhteliselt noortelt meestelt, kellel olid veel enam-vähem terved hambad suus.
Kummalisemad juhtumid
Mõnedes lahingutes hukkunute luud koguti kokku ja jahvatati pulbriks, mida kasutati väetisena ja müüdi mitmel pool Euroopas mõõduka hinnaga.
Olulistes lahingutes elu jätnud sõdurite maiseid jäänuseid korjati vahetevahel ka meeneteks. Luuletaja Eaton Stannard Brennett kirjutas, et tunneb „üht härrasmeest, kes tõi endale koju tõelise pöidla Waterloo lahingust, koos küünega ja puha, ja säilitab seda džinnipudelis.“
Teisel pool ookeani ja ajas meile veidi lähemal ilmutati Ameerika kodusõja ajal surnute suhtes märksa suuremat aupaklikkust — sõduritele anti käsk matta mõlema leeri surnuid lihtsatesse ühishaudadesse, ning selle nimel, et suurem osa hukkunuist saaksid ikka kombekohaselt mulda sängitatud, nähti palju vaeva.
20. sajandil hakkasid asjad ilmet võtma
Esimeses ja teises maailmasõjas vastutasid oma langenute säilmete viisaka kohtlemise eest väeosad ise. Nii telje- kui ka liitlasriikide sõjavägedele kehtisid selles osas selged reeglid.
Wehrmachti langenute ja sõjavangide teabekantselei (sks WASt; Wehrmachtauskunftstelle für Kriegerverluste und Kriegsgefangene) andis välja põhjaliku teatmiku matmiste eest vastutavatele sõjaväeohvitseridele, mis sisaldas täpseid juhendeid ühishaudade kaevamiseks. Juhendite kohaselt tuli ühishauad rajada võimalikult raudteede lähedale koos jalutusteedega, et neid oleks hiljem lihtsam sõjaväekalmistuteks muuta. Mida kauem sõda vältas, seda rohkem toodi neid juhendeid ohvriks praktilisusele, mis tõi kaasa hauatähiste ülekülluse.
Liitlasvägede langenute muldasängitamine jäi II maailmasõja ajal suuresti üksikute sõdurite tööks, kuid olemas olid ka mõned konkreetselt sellele ülesandele pühendunud üksused nagu USA sõjaväe varustuskorpuse haudade registreerimise teenistus GRS (ingl United States Quartermaster Graves Registration Service), millele tehti ülesandeks kõigi langenud Ameerika sõdurite maiste jäänuste leidmine ja matmine.
Teenistus täitis neile antud ülesannet suure pühendumuse, kohusetunde ja otsusekindlusega ning nägi surnukehade tuvastamise ja hukkunud sõdurite usulistele vaadetele vastavate matuse-kombetalituste läbiviimise nimel palju vaeva. Kui vähegi võimalik, matsid GRS-i üksused nii leitud tsiviilelanikke kui ka liitlas- ja teljeriikide võitlejate põrme hästi tähistatud haudadesse, mille täpsed asukohad edastati vastutavatele ametkondadele.
