Põnev lugu 14. sajandist: nunn lavastas enda surma, et konvendist pääseda
Ajaloolaste poolt värskelt tõlgitud Yorki peapiiskopi kiri paljastab, et Yorkis elanud Joani-nimeline nunn lavastas 14. sajandil enda surma, et konvendist põgeneda, vahendab History.com.
1318. aastast pärinev kiri ei ole põgenemise üksikasjade suhtes ülidetailne, kuid annab aimu, et Joani plaan oli üpris kaval ning toimis vähemalt esialgu. Yorki peapiiskop William Melton kirjutas: "Arvukate abiliste toel lõi Joan endaga sarnaneva nuku, mis pettis ära ustavad usklikud, kes selle pühitsetud mulda sängitasid."
Kirjas pole küll kirjeldatud, milline nukk täpselt välja võis näha, kuid Yorki Ülikooli ajalooprofessoril Sarah Rees Jonesil on selle kohta aimdus olemas. Ta spekuleerib, et tegemist võis olla surilinaga, mis oli täidetud liiva või mullaga ning seega juba matmiseks valmis.
Pettus ei läinud aga pikas perspektiivis korda - nimelt saatis Yorki peapiiskop kõnealuse kirja Beverley linna kohalikule vaimulikule, kuna väidetavalt oli Joani linnakeses nähtud. Peapiiskop nõudis nunna tagasitoomist konventi. "Joani võrgutas ebasündsus ning ta sidus end häbiväärselt ja perversselt lihalike himudega," kirjutas piiskop. Kuidas piiskop ja ta kaaskond pettuse avastasid, kirjas ei öelda. Samuti pole hetkel teada, kas ja kuidas nunn konventi tagasi sattus.
Põgenenud nunnad olid üldiselt üpris haruldased, kuna nunnaelu pakkus tollel ajal võrdlemisi haruldast stabiilsust - nunnadel oli erinevalt mitmetest teistest keskajal elanutest alati olemas peavari ning toit. Samas saadi nunnaks juba väga noorelt - enamasti kõigest 13 aastaselt ning seetõttu võis nii mõnelgi noorel nunnal tekkida kiusatus ka teistsugust elu proovida.
"Vahel võisid isegi rikkamad perekonnad oma tütred nunnaks saata, kuna sellisel juhul oli pidevalt olemas keegi, kes pere eest palvetas," ütles Rees Jones. "Samas pakkus see perele ka head võimalust mitte kulutada aega peretütrele abikaasa otsimisele ning kaasavara kokku panemisele."
Kirja tõlkis ladina keelest Ühendkuningriigi rahvusarhiivi spetsialist Paul Dryburgh, kuid projekti eest vastutab just Rees Jones, kelle suurem eesmärk on uurida peapiiskoppide rolli 14. sajandi Inglismaa poliitikas. Tema sõnul oli peapiiskoppide üks oluline roll taltsutada kontrolli alt väljunud usklikke ning seetõttu tõotab edasine töö peapiiskoppide kirjavahetust uurides veelgi taolisi juhtumeid ilmsiks tuua.
