KATKEND RAAMATUST "NOOR LEEGION. Kuidas loodi Eesti Leegion." | Mis koht oli Heidelager, kus Eesti leegionäre välja õpetati?
1942.aasta sügisel saabus hetk, kui esimesed eesti vabatahtlikud leegionärid laaditi vagunitesse ja saadeti teele väljaõppelaagrisse. See asus Poolas, mille territoorium oli Saksamaa poolt okupeeritud (siinkohal ei käsitle autor Ida-Poolat, mille okupeeris 1939.aastal NSV Liit).
Sakslased olid Poola juba 1939.aastal jaganud kaheks tsooniks. Esimesse kuulusid alad, mis liideti Saksamaaga – sealt tuli juudid ja poolakad küüditada tsooni number 2. Seda ei tehtud küll päris ühe hoobiga, aga energiliselt. Asemele paigutati sakslasi, eriti volksdeutschesid, keda Hitler Vaterlandi kutsus. Need saabusid aastatel 1939-1941 Eestist, Lätist, Leedust, NSV Liidust, Rumeeniast ja isegi Itaalia põhjaosast Lõuna-Tiroolist.
Tsoon number 2 sai nime Kindralkubermang (saksa keeles Generalgouvernement), see oli Suur-Saksamaa koosseisus, kuid praktiliselt kolooniana. See oli ainus, mis oli alles jäänud Poola riigist, ja mis moodustas 95 000 ruutkilomeetri suuruse territooriumi, kus elas 12 miljonit poolakat. Just selles tsoonis asuski Eesti sõjaajaloos tuntuks saanud Heidelaager Rzeszowi linna lähedal (40 km), mis omakorda asub suurema ja tuntuma Krakowi lähedal.
Suur kompleks tekkis alles II maailmasõja ajal
Just seal, nn Nõmmelaagris (saksa keeles Heidelager), kuid kasutame edaspidi mõnusat eesti-saksa segavormi Heidelaager, saidki esimesed leegionärid vett ja vilet ehk saksa keeles ausbildungit. Eesti leegionäride mälestustest on levinud väide, nagu olnuks Poola omariikluse päevil Heidelaager Poola ratsaväe väljaõppelaagriks, mida poolakad polnud jõudnud täielikult välja ehitada. Lõplikul kujul pidi laager mahutama ühe ratsaväe diviisi.
Tegemist on eksitusega või lihtsalt kuulujutuga. Mitte mingit sõjaväelaagrit enne Saksa okupatsiooni seal polnud. Poola ratsaväeosa paiknes küll Debica linnakeses. Tegemist oli 5. ratsaküttide polguga (5 Pułk Strzelców Konnych), mille eskadronid olid paigutatud Tarnowisse ja Debicasse. Tulevase Heidelaagri kohal olid aga Poola külad.
SS-Truppenübungsplatz Heidelager oli Teise maailmasõja päevil SSi suur sõjaline kompleks, mille juurde kuulus isegi väiksemat sorti koonduslaager. Lisaks Eesti Leegionile õpetati selles hiljem välja ka Ukraina 14.SS-diviisi "Galizien" mehi (1943. aasta suvest kuni 1944. aastani). Militaarne tsoon paiknes kolmnurksel alal Visla ja Sani jõgede vahel, kus oli palju metsa. Huvitav on märkida, et sellel ala asus ka Blizna, kus katsetati ballistilisi rakette V2, mille ehitamisel kasutati ka Pustkowi koonduslaagri vangide tööjõudu.
Tavaliselt mainitakse, et Heidelaager asus Debica linnakese lähedal, see aga omakorda 30-40 km kaugusel Krakowist. Tänapäeva Poola allikad kinnitavad juba väga täpselt, et Heidelaager paiknes Pustkowis Debica rajoonis Debicast veidi ida pool.
Sakslased asusid Heidelaagrit (kasarmuid, ladusid ja muid ehitisi) ehitama kohe peale Poola vallutamist 1939. aastal. Ametliku käsu selleks andis Himmler 21. detsembril 1939. Väljaõppelaager rajati nelja ringina ja esialgu nimetati seda Lager Flandern. Paraku tuli ruumi saamiseks hävitada tosin Poola küla Pustkowi piirkonnas, nende elanikud evakueeriti või teiste sõnadega küüditati mujale – poolakatele see muidugi ei meeldinud.
Ehiustöölistena kasutati juute, kes toodi kohale Krakowi, Rzeszowi ja Tarnowi getodest, samuti Belgia sõjavange. Töölistele rajati 26. juunil 1940 oma laager, kus valitsesid väga halvad tingimused. Vangide suremus oli suur. Rajati ka sõjavangide laager, kuhu toodi alates suvest 1941 vangilangenud punaväelasi. Kolmas laager rajati Poola sunnitöölistele septembris 1942, nemad olid ametis peamiselt V1 ja V2 rakettidega, mida katsetati Blizna polügoonil. Poolakate laagrit valvasid alates 1943. aastast Lvovi piirkonnast pärit ukrainlased 204. politseipataljonist, mis poolakaid samuti arusaadavalt marru ajas. Suvel 1944 kõik laagrid likvideeriti ja vangid viidi teistesse kohtadesse lääne pool. Heidelaagri piirkonnas toimunud lahingute ja ka kiire evakuatsiooni ajal põles maha enamus hooneid.
Seega moodustas Heidelaagri süsteem ulatusliku kompleksi, mis oli nagu väike 3600 elanikuga linnake oma kitsarööpmelise raudtee, barakkide, kinode, söögiruumide, kõrgemate ohvitseride villade ja muu taolisega. Isegi oma ajaleht ilmus. Saksa ohvitserid olevat armastanud selle piirkonna metsades jahil käia.
Tänapäeval on osa hooneid taastatud ja seal paikneb ka muuseum.
Ringikujuline kompleks, milles olid kõik tänapäevased mugavused
Meie raamatu teemaks on just väljaõppelaager, kus anti algajatele leegionäridele karmi saksa ausbildungit, mis tegi neist hea ettevalmistusega sõdurid. Seega kasutame üldmulje andmiseks leegionär Elmar Silma (kes oli üks esimesi kohalesaabujaid) kirjeldust. Heidelaager jagunes kolmeks nn ringiks, millest iga ring mahutas ühe rügemendi. Hiljem ehitasid sakslased juurde ka IV-da ringi ja kujundasid laagri motoriseeritud üksuste väljaõppe keskuseks.
Laagri komandantuuri peahoone ümbruses asetsesid laagri mitmesugused töökojad, laod, veevärk, elektrijaam ja pesumaja. Samas läheduses asus ka sõdurite kodu, raamatukogu ja lugemislaud. Laagri haigla ja teater asusid II-s ringis.
Kochanowka raudteejaama (mille kaudu toimus kogu oluline transport) vahetus läheduses asusid perekonnaelamud laagri- ja laagris viibivate väeosade juhtkondadele. Veidi eemal asus koonduslaager, kus kinnihoitavaid juute kasutati tööjõuna laagri väljaehitamiseks ja mitmesuguste muude jooksvate tööülesannete täitmiseks. Laagri rätsepad ja kingsepad olid eranditult juudid ja nende poolt tehtav töö oli kõrgekvaliteediline. IV ringi taga olevas kaunis männimetsas asus metsakohvik „Waldlust“.
Ringi ümbermõõduks oli 800 meetrit ja selle välisküljele olid paigutatud barakid meeskonnale, rügemendi ja kolme pataljoni staabile, lisaks neile veel köögi- ja majandusbarakid nimetatud üksuste teenendamiseks ja üks barakk rügemendi sauna- ja duširuumiks. Ambulantsi barakk asetses eraldi ringi sissekäigu juures. Kokku oli ühes ringis 48 barakki. Sama arv barakke asetses ringi siseküljel, olles määratud tallideks ja garaažideks. Ühes barakkidest oli veel kino ja teises nn. meelelahutuseruumid. Nooremate ohvitseride elamud asetsesid ringi keskel.
Üldiselt on mälestustes peetud Heidelaagrit selle kuiva kliima, lühikese ja pehme talve ning kõrge ja liivase pinnasega ideaalseks väljaõppekohaks. Lisaks meeldis metsaga harjunud eestlastele see, et laager asus keset pöögi- ja männimetsa.
Harry Tulp kirjeldab oma mälestusraamatus kohta niimoodi: "Laagri majad ja barakid asusid kontsentriliste ringidena, igal ringil oma funktsioon: ohvitseride elamud, staap ja kultuuriasutused, laod, kasarmud. Laager oli nagu väike linn. Meeskonnabarakid, mida läbiv koridor pooleks jagas, koosnes magamisruumidest, õppeklassidest, majapidamis- ja kantseleiruumidest. Iga kompanii käsutuses oli kolm barakki. Igas toas olid kolmekordsed narid, riidekapid, taburetid ning suur laud. Sooja andis väike malmahi. Pesuruumides oli vaid külm vesi."
Tallinnast asus esimene rongitäis vabatahtlikke teele 6. oktoobril 1942 ja seda kajastati suurejooneliselt. Ajalehes Eesti Sõna ilmus artikkel "Nägemiseni pärast võitu". Esimesed tulevased leegionärid, kelle hulgas oli igas vanuses mehi, marssisid kõigepealt kogunemispunktiks määratud Gustav Adolfi gümnaasiumi õuest Raekoja platsile pidulikule rivistusele ja sealt Balti jaama rongile. Peeti kõnesid, mängis orkester, kingiti lillekimpe ja saatjaks oli suur rahvamurd. Teele mindi lauluga "Jää vabaks, Eesti rand". Esimese ešeloni ülemaks oli kapten J. Tali. Nimepidi mainiti ära 20-aastast Raudristiga autasustatud allohvitser Eerik Hurmet (kes oli 1941 ära pääsenud vangilaevalt "Jaen Teär"), 17-aastast Kalju Õunroosi, 18-aastasi Endel Aalmanni, Viktor Priimust, Ado Mäge, 26-aastast reservlipnikku Elmar Maldret.
Järgmine ešelon asus Tallinnast teele 4. novembril - nimepidi mainiti ära 17-aastane Ralf Lillesoo, 19-aastased Harry Rand, Lembit Veelaks, 20-aastane Ülo Kruusandi.
Mälestustes on aga õigustatult pööratut rohkem tähelepanu hoopis idapataljonidest värvatud ja Pihkvast teeleasunud seltskonnale, kelle hulgas olid sellised hiljem kuulsakssaanud sõjamehed nagu Paul Maitla ja Elmar Silm, kelle päevikut ja mälestusi raamatu autor ohtralt kasutanud on. Nemad sõitsid Pihkvast välja 8. oktoobri hilisõhtul ja saabusid Kochanowka jaama 13. oktoobri õhtul.
Tegemist on katkendiga Hanno Ojalo raamatust "NOOR LEEGION. Kuidas loodi Eesti Leegion.", Kirjastus Ammukaar, Tallinn, 2019.
