Ohter alkoholipruukimine võib muuta DNA-d ja suurendada joomahimu
Hootine ja ohter alkoholipruukimine võivad esile kutsuda pikaajalise geneetilise muutuse, mis toob kaasa veelgi suurema himu alkoholi tarvitada, annavad mõista USA-s New Jersey osariigis tegutseva Rutgersi ülikooli teadlaste eestvedamisel läbi viidud uuringu tulemused, mis ilmusid äsja teadusajakirjas Alcoholism: Clinical & Experimental Research.
„Avastasime, et joomalembeste inimeste DNA võib muutuda moel, mis paneb neid alkoholi tarvitamise järele veelgi tugevamat tungi tundma,“ selgitas uurimuse vanemautor, Rutgersi ülikooli New Brunswicki filiaali veterinaarmeditsiini endokriiniprogrammi juhataja auprofessor Dipak K. Sarkar. „See võib aidata selgitada, miks alkoholisõltuvus on nii tugev, ja olla abiks uute alkoholismiravimeetodite või suure sõltuvusriskiga inimestel sõltuvuse ennetamise viiside väljatöötamise juures.“
Maailma tervishoiuorganisatsiooni WHO aruandest nähtub, et 2016. aastal suri alkoholi kuritarvitamise tõttu rohkem kui kolm miljonit inimest. See tähendab, et alkoholiga liialdamise arvele võib kanda koguni viis protsenti kõigist surmadest kogu maailmas. Rohkem kui kolmveerand alkoholi põhjustatud surma surnutest olid mehed. Alkoholi kuritarvitamine põhjustas ka 5,1 protsenti kõigist haigustest ja vigastustest maailmas.
Rutgersi ülikooli ja Yale’i ülikooli meditsiiniteaduskonna teadlased keskendusid oma värskes töös kahele geenile, mis arvatakse olevat seotud alkoholitarvitamiskäitumise reguleerimisega. Geen tähistusega PER2 mõjutab organismi nn bioloogilise kella, geen tähistusega POMC aga stressile reageerimise süsteemi tööd.
Mõõdukatest, hootistest ja ohtratest alkoholijoojatest moodustatud katserühmi kõrvutades leidsid uurijad, et hoojoojatel ja ohtralt alkoholi pruukinud katsealustel olid need geenid alkoholist mõjutatud geenimodifikatsiooni-protsessi — metüülimise (ingl methylation) — tulemusel moondunud. Samadel alkoholipruukijate rühmadel ilmnes ka geenide ekspressiooni vähenemine (s.t, vähenes nende geenide toodetavate valkude tootmise tempo). Kirjeldatud muutused süvenesid võrdeliselt tarvitatud alkoholi hulgaga.
Lisaks paluti katsealustel eksperimendi raames vaadata kas stressitekitavaid, neutraalseid või alkoholiga seonduvaid pilte. Peale selle näidati neile õlletaarat, anti õlut maitsta ja mõõdeti seejärel nende alkoholitarvitamise kihku. Tulemused olid selged — hoo- ja padutrimpajate geenides tuvastatud muutused seondusid suurema alkoholijanuga.
Uurimuse tulemused võivad aidata uurijatel edaspidi tuvastada biomarkereid — mõõdetavaid näite nagu valkude või moondunud geenide hulk —, mille alusel saaks varasemast paremini prognoosida inimeste vastuvõtlikkust hootisele või sagedale joomisele, selgitas prof Sarkar.
