Varasem magnetvälja mudel, mille järgi siiani on toimetatud, pärineb 2015. aastast ning seda polnud plaanis uuendada kuni 2020. aastani, magnetpoolusi aga inimeste plaanid ja kavad ei huvita ning nii oligi vaja mudelit kaasajastada."Me tegeleme pidevalt mudeli kvaliteedi ja täpsuse hindamisega," ütles NOAA geofüüsik Arnaud Chulliat. Tema sõnul saadi eelmise aasta jaanuaris aru, et erinevus mudeli ja reaalsuse vahel üha suureneb ning seetõttu oldi sunnitud seda uuendama, vahendab Live Science.

Mudeli avaldamine viibis pisut USA valitsusasutuste seisaku tõttu ning jõudis seetõttu avalikkuse ette alles eile. Värske mudel on aga ette nähtud vaid lühiajaliseks kasutamiseks - juba järgmiseks aastakse luuakse siiski plaanikohaselt ka uus mudel, mida saaks kasutada juba 2025. aastani.

Uus, täpsem magnetvälja mudel on oluline navigatsioonisüsteemide paremaks toimimiseks, samuti on sellest kasu teadlaste jaoks, seda kasutavad töös nii NASA kui ka erinevad teised USA valitsusasutused.

Teadlased on 19. sajandist saadik teadnud, et magneetiline põhjapoolus ei ole püsiv, kiirem triivimisperiood algas aga 1990ndate aastate alguses, praeguseks liigub poolus aastas keskmiselt 55 kilomeetrit, liikudes üha lähemale geograafilisele põhjapoolusele. "Kui see aga sama teed jätkab, on see varsti geograafilisest poolusest möödas ning jõuab teisele poole Maad," ütles Chulliat.

USA Riikliku Keskkonnainformatsiooni Keskuse (NCEI) sõnul on magnetvälja muutuste taga Maa tuumas toimuv. Kuigi teadlased ei mõista veel päris täpselt mis protsesse tekitab, arvatakse, et selle taga on Kanada all toimuv sularauavoogude liikumine. "Magneetilise põhjapooluse asukoht oleneb tõenäoliselt kahest suurest magnetväljast, üks neist paikneb Kanada all, teine Siberis. Hetkel tundub, et Siberi väli on võistlust võitmas," ütles Maa magnetvälja uuriv Phil Livermore teadusžurnaalile Nature.