Nostalgialaks: kuidas valida mängimiseks retroarvutit?
Pane rahakott (retroasjad pole odav lõbu) ja oma hallid ajurakud valmis, sest kui varasemat kogemust pole, on vaja end kurssi viia paljuga.
Võib kohe alguses ära öelda, et pole olemas ideaalset „retroarvutit“, mis suudaks mängida kõike mis nägi ilmavalgust 1980ndatest kuni aastatuhande lõpuni. Seega tuleb teha raskeid valikuid, kui just „raha ja ruum pole probleem“.
Jätame alguses eksootika, näiteks ZX Spectrumi, muuseas mille venelaste kloon ROBIK - РОБИК oli siiski Eestis isegi veidi levinud, Apple II, Atari ST jne. Põhjuseks üheltpoolt vähene eksklusiivmängude hulk (kõigil alla 100), teisalt üldse vähene mängude hulk võrreldes mõne teise tolleaegse süsteemiga.
Samal ajal ei saa kõrvale vaadata ka praktilisest poolest – varem mainitud süsteemide (ja eriti just teatud komponentide) saadavusega pole just kõige paremad lood. Mõnel juhul ei aita isegi paks rahakott ja tõsine huvi.
Varem nimetatud süsteeme soovitaks ainult juhul, kui on mingil põhjusel tekkinud tõsine spetsiifiline huvi teatud süsteemi vastu või kusagil kapinurgas vedeleb näiteks komplektne Apple IIGS mis vajab kerget eluleturgutamist.
Minu erapooliku hinnangu järgi võib üldisemalt jagada kõigepealt arvutid mängimiseks kolme suurde gruppi :
1. Commodore’i poolt toodetud süsteemid: Commodore 64/Commodore 128 ja hilisem Amiga 500/1000/2000/3000 ja 4000 seeria.
2. IBM-i kloonid, millel oli osaliselt oma riistvara, nendest kõige olulisem Tandy 500/600/1000/2000
3. Inteli x86 arhitektuuril põhinevad arvutid 8086, 8286, 8386, 8486 ja edasi kuni Pentium 4.
Commodore 64/Commodore 128
Kõigi retroarvutite vanaisa Commodore 64 (edaspidi C64) nägi ilmavalgust 1982. aastal, südameks 0,985 MHz 8-bitine protsessor ja 64 kB mälu (millest tuleb ka nimi).
Mõni aasta hilisem, oma eellasega täielikult tagasiühilduv Commodore 128 (edaspidi C128) küll suurendas nii protsessori kiirust kui ka mälumahtu. Tehniliselt oli see siiski liiga kääbikusamm, et mänguloojad oleks hakanud sellele eraldi mänge looma, sest sellisel juhul poleks saanud mänge müüa ligi neljale miljonile olemasolevale C64 kasutajale.
C64/C128 platvormil on saada üle 2000 mängu, nendest spetsiaalselt C128 jaoks umbes 30; need on peamiselt tekstipõhised ja kasutavad C128 uut 80 rea funktsiooni (tekst on selgem ja mahub rohkem ekraanile, samas on vaja spetsiaalset monitori). Seega retromänguri seisukohalt on neil süsteemidel vahe umbes juuksekarvapaksune.
C128 peamine eelis on Basic 7.0 mis võrreldes C64 2.0 Basicuga lisab juurde palju funktsioone ja käske. Tähtis siis, kui on huvi retroarvutile kirjutada otse uut tarkvara.
eBays olen näinud töötavaid heas korras C64-sid alates 70-80 eurost, samal ajal C128 hinnad on üldiselt kaks korda kõrgemad. Siinjuures võivad viimaste korralikud komplektid, mis sisaldavad nii kasseti- ja/või flopiseadmeid, juhtmeid kui ka muud vajaliku mudru (lisamälu, monitor, kiirenduskaardid, joystick’ud, tarkvara jne) maksta kuni 1000 euro kanti.
Vaatamata hinnale on mõistlikum vaadata mõlema mudeli puhul komplektide suunas, sest isegi nii lihtsa asja nagu mõne puuduva kaabli tagaajamine võib osutuda suhteliselt pikaks protsessiks.
Amiga seeria
Need on juba oluliselt tänapäevasemad süsteemid ja kasutavad 16/32 bitist Motorola 68000 7 MHz või kiiremat protsessorit.
Huvitavaks tegi süsteemi võimalus kasutada laienduskaarte. Kui praeguste PCde puhul saab nii lisada näiteks kiirema graafikakaardi, siis Amiga puhul oli võimalus lisada ka kaasprotsessoreid. Need võisid olla kiiremad kui põhiprotsessor ise ja neid tehakse tänapäevani. Näiteks Vampire 600, mis on 3-4 korda kiiremad kui isegi kõige hilisemad Amiga M68K protsessorid ning pakuvad võimalust kasutada 128 MB mälu.
Ostmise seisukohast teeb see asja aga lihtsamaks: vahet pole, millise Amiga mudeli omandad. Tänapäevane lisakaart muudab iga süsteemi kordades kiiremaks kui ka kõige nõudlikum tollane tarkvara seda ära kasutada oskab.
Amiga on huvitav ja omapärane süsteem, mis on kõigist oma kaasaegsetest piisavalt erinev. Mis on ka Amiga suurim probleem, sest kui C64/128 olid lihtsad süsteemid nii riistvara kui ka tarkvara mõttes ja meenutavad rohkem piiratud tarkvaraliste võimalustega konsoole, millele saab paar lisamoodulit juurde panna. Neil jooksev Basic oli tänapäevasema DOSi eelkäija, sest programme kirjutati masinkeeles (assemblerkeel).
Amiga on seevastu aga juba täisverd 1990ndate süsteem, millega on võimalik teha enam vähem kõike, mida pakub ka näiteks Windows 95, ning lisavõimalused eeldavad ka oluliselt keerukamat riistvara. Ühesõnaga Amiga muretsedes arvesta hunniku uute asjade õppimisvajadusega.
Sellele vaatamata on minu isiklik soovitus C64 ja Amiga vahel valides kindlasti viimase kasuks otsustada. Üldiselt võib töötava süsteemi leida sama hinnaga, kuid viimasele leidub päris palju mänge, mis vastavad ka tänapäevastele standarditele ega oma ainult retroväärtust, näiteks Wings, Shadow of the beast, Arabian nights, Banshee jne.
Mõlema süsteemi kohta on tohutult kirjandust ja täiesti tegutsev fännkond, kellelt saab kindlalt abi. Tõsise retrohuvi korral kindlasti kaalumist vääriv lahendus.
Tandy seeria
Tehniliselt võttes on see IBM PC kloon, millel on omad graafika ja helilahendus. Kes mäletab, siis osades DOSi mängudes on võimalik valida heli- ja graafikasätete alt Tandy.
Tandy erinevate masinate sees leiab kolm Inteliga kokkusobivat protsessorit – 086, 286 ja 386 –, kuid täiesti eraldiseisva emaplaadi, kuhu integreeritud kõik muu.
Üldiselt neile spetsiifilisi mänge ei tehtud, kuid pakuti spetsiifilisi graafika/heli võimalusi. Kui tavalise PC peal pidid läbi ajama nelja CGA värvi ja PC Speakeriga, siis Tandyl jooksutades oli samal mängul 16 värvi ja kolmehäälne heli. Mängud on siis oluliselt ilusamad silmale vaadata ja kõrvale kuulata.
Tandy peale tasub mõelda siis, kui huvi pakuvad 1980ndate mängud, ning eelistada tasub just 386 põhist Tandy 1000 RSX-seeria masinat, mis pakub kõige laiemat mängude kataloogi.
Peamine probleem on töötava masina leidmine.
x86 seeria masinad
See on vast Eestis kõige laiemalt omal ajal levinud süsteem. Selle tulemusel võib vahel neid ka Eesti müügiportaalides kohata ja probleemide tekkimisel leida üht-teist abi kohapealt.
8086
Inteli esimene protsessor ja puhas klassika. Raske ja küllaltki kallis leida tänapäeval töötavat masinat koos kõige vajaminevaga. Lisaks mängud veidi liiga algelised arvatavasti enamustele retrohuvilistele. Samal ajal pakub nii mõnegi mänguga parimat kogemust. Turba nupp hilisematel masinatel tuligi, et mängud liiga kiiresti ei jookseks, kui programmeerija polnud silmas pidanud võimalust, et tuleviku masinad on oluliselt võimsamad.
8286
286-l mänguarvutina erilist mõtet pole. 086 jaoks mõeldud mängud jooksevad liiga kiirelt ja hilisemate mängude jaoks on see kas liiga aeglane või saab probleemiks liiga väike mälumaht. Võib öelda, et selline ei liha ega kala olukorras valik.
Tasub kaalumist ainult juhul kui heas korras masina leiab odavalt.
8386
Retromängijate ringkonnas küllaltki alahinnatud süsteem. Seda ilma igasuguse põhjuseta, sest jooksutab kõike (kui osad 086 mängud välja jätta) kuni 1990ndate alguseni. Samal ajal on omajagu kraami mis on kirjutatud spetsiifiliselt just 386 silmas pidades. Tuntumad neist on näiteks Wing Commander, Alone in the Dark, Test Drive III ja Ultima VI, mis pole mängitavad, ei vanematel ega uuematel süsteemidel. Vähemalt mitte ilma mässamiseta.
Kõiki riistvara saadavuse miinuseid jagab oma järeltulijaga, sest üldiselt on sama ajastu laps. Pluss on see, et tänu teatud vastumeelsusele „retro“ kommuuni poolt on heas korras masinad veidi soodsamad.
8486
Kuigi 486 on retromängurite seas vaieldamatult kõige populaarsem süsteem, on ta minu meelest võimaluste poolest kõvasti ülehinnatud ja rohkem nostalgilise väärtusega, sest paljudele oli just 486 esimene arvuti.
Kui veel kümme aastat tagasi võis öelda, et leviku ja hinna osas on 486 kõige soodsam võimalus mängida suurt osa ajavahemikus 1985-1995 ilmunud mängudest, siis praeguseks on hinnad korralikult kerkinud ja heas korras koos lisadega süsteemi eest tuleb välja käia juba pea 500 eurot.
Minu silmis võib 486 võtta kokku (kehtib ka P1, P1MMX kohta) et retromängude mõttes on tegemist osaliste süsteemidega
Nagu eelmises lõigus sai mainitud, on ta 386 või aeglasemat masinat nõudvate mängude mängimiseks liiga kiire. Samal ajal juba 1995. aasta mängudes võib 486 jääda nõrgaks ja 1996. aasta mängudes juba lootusetult nõrgaks - näiteks Duke Nukem 3D või Quake. Lisaks tuli sellel aastal esimesed 3D videokiirendid nagu näiteks Voodoo omad.
Spetsiifilisi 486 mänge, mis ei jookseks uuematel ega vanematel süsteemidel, ma ei tea. Seega kui on huvi mängida 1990. aastate algusest kuni lõpuni oleks mõistlikum eelistada juba P2, P3 või isegi P4 baasil olevaid süsteeme. Ühtepidi pakuvad nad suuremat hulka võimalike mänge, teisalt on need süsteemid tunduvalt odavamad.
486 ja vanema Pentium seeria puhul muutub peavaluks kindlasti vananenud pordid. AT porti kasutavat klaviatuuri on kaunis raske tänapäeval leida, samuti MFM-kõvaketast.
Seega 486 tasub eelistada siis, kui selle saab kas väga soodsalt kätte ja on huvi mängida peamiselt 1990-95 aastate mänge.
Pentium 1 ja Pentium MMX
Põhimõtteliselt kehtib sama jutt mis 486 kohta, kuigi teatud mööndustega ja lisariistvaraga (3D graafikakaart) on nende eluiga pikem, ulatudes umbes kuni 1998. aasta mängudeni.
P2, P3
Nende peal on võimalik ära mängida kõik, mida omal ajal Windows 95 ja Windows 98 jaoks tehti. Samuti on enamikel ISA-kaardipesa, mis on DOSi mängudes vajalik heli jaoks.
Nende protsessorite baasil, koos Voodoo 2 ja ISA helikaardiga (näiteks AWE 64) on võimalik ära näha paljud mängud aastatest 1985-91 ja kõik mängud kuni aastatuhandevahetuseni, ehk saab läbi nende osaliseks kusagil 15 aasta mänguajaloo tunnistaks. Siin artiklis puudutavatest süsteemidest kõige universaalsem.
Samuti pole nende süsteemide hinnad veel läinud üle mõistuse suureks – P3, 256 MB, Voodoo 2 komplekti koos vajaminevaga saab kokku panna veel umbes 200 euro eest.
Pentium 4
Viimane Inteli protsessor, mis toetab Windows 9x ja DOSi. 3dfx-i mängude puhul tuleb arvestada, et Voodoo 2 AGP versioon ei tööta ja peab piirduma PCI siiniga. Samuti on vähesed P4 emaplaadid ISA siiniga (kuhu panna helikaart, mis ühilduks DOSiga).
Seda kõike arvestades sobib P4 pigem puhtaks hiliseks Windows 98SE ja varasema Windows XP mänguarvutiks, millel peal GeForce 3 kuni GeForce FX seeria videokaart, mis siis annab selleks ajaks standardiks muutunud DirectX 7-8 toe. Helikaardina eelistada mõnda EAX-i toega kaarti.
Millega veel arvestada
Monitor
Kõik tollased mängud on mõeldud 4:3 ekraanisuhet kasutama ja näevad autentsed välja CRT- ehk kineskoopmonitoril. Esimene pole nii suurt probleem kui teine. Leida tänapäeval heas korras CRT monitori on muutunud päris keeruliseks ja see võib maksta pea sama palju raha kui kogu ülejäänud retroarvuti.
Liidesed
Õnneks annab omajagu liideste probleeme ära lahendada üleminekutega, näiteks PS2-USB või AT-PS2.
Üldiselt võib 386-st vanema masinaga selles osas tekkida siiski probleeme, mille lahendamiseks vaja kõvasti rahakotti kergendada ja näiteks kuu aega oodata, kuni üle ookeani mõni spetsiifiline jupp kohale jõuab.
Uus riistvara vanale arvutile
Lahendab ära vanemate arvutite kõige suurema probleemi – praeguseks vaikselt ülesütlevad kõvakettad. Saada on erinevaid mälukaartide (CF või SD) baasil lahendusi, mis käivad näiteks ATA pesasse. Samuti suurendab see kõvasti arvuti kiirust.
PCI pesasse käivad USB liidesed, mida on võimalik paigutada isegi 486 arvutitele. Oluliselt lihtsustab andmete ülekandmist uuest arvutist vanematele. Jääb ära mässamine diskettidega ja CDde kirjutamine.
Kahjuks pole keegi välja lasknud Voodoo kloone, kuid võimalik on leida näiteks täiesti uusi Adlibi helikaarte (peamine 1980ndate lõpu helikaart).
Hooldus
Ükskõik, kas vana arvuti on leitud enda kapinurgast või eBay lehelt, on mõistlik peale puhastamise ära vahetada ventilaatorid ja kõik elektrolüütkondensaatorid. Esimene selleks, et oleks olemas adekvaatne jahutus süsteemile ning teine selle tõttu, et nad vananevad, võivad lekkima hakata ja rikkuda terve plaadi, millel asetsevad.
Arvestades riistvara vanust, millest räägime, võib üsna kindlalt väita, et kõigil neil on kondensaatorid elukaare lõpus. Õnneks nad ei maksa palju ja vahetamine on küllaltki lihtne. Soovitus on plaadist, millel vahetate, enne pilti teha, sest mitmel korral olen märganud, et plaadile enda peale joonistatud skeem on vale. Ja nagu me teame, siis kondensaatori puhul on polaarsus (maakeeli, et mispidi peale joota) väga oluline.
Lõpetuseks
Loodan, et suutsin anda mõningaid mõtteid edasi seoses retroarvutitega, kuid neid ei pea kuulama. Põhiliseks valikukriteeriumiks peaks olema see, et mis süsteemi tahaksid ise reaalselt kasutada, mitte osta kuhugi toa nurka seisma.
Selleks, et mängida peale väsitava tööpäeva lõppu näiteks TIE Fighterit või mõne külla tulnud sõbraga Heroes of Might & Magic 2.
Kuid hoiatan ette, et sellega tegelemine viib üsna varsti sõltuvusse.
